Aasta alguses oli meil koolis üks eksperimentaalne projekt, kus me kogusime linnaruumist pilte ja jutte, laadisime need erinevatesse virtuaalsetesse võrgustikesse ja proovisime neid omavahel ühendada. Suurt midagi (kasulikku) sellest välja ei tulnud, aga idee tasandil oli huvitav ikkagi. Sellega seoses tegime endale kontod erinevatesse sotsiaalvõrgustikesse. Peamised "töövahendid" olid BrightKite, Flickr, WordPress, Twitter. Soovi korral ka Facebook jm. Sellest ajast jäi mulle Twitteri konto ja alguses ei osanud ma sellega midagi peale hakata, see tundus kõige mõttetum üldse. Plaanisin isegi selle ära kustutada. Aga siis mingil hetkel muutus Twitter jube populaarseks ja enne kui ma arugi sain, tekkisid mulle järgijad ja ma ise hakkasin jälgima teiste tegemisi. Ja nüüd ongi vist nii, et Twitter killed the Blogger (samamoodi nagu Facebook Orkuti). Palju igapäevajuttu läheb sinna ja siia ei jõuagi enam kirjutama. Või siis on nii palju öelda ja korraga ei jõua, lihtsam on lühikeste fragmentidena iga päev midagi postitada. Samas ajab kogu netisotsialiseerumine vahel ka segadusse: kas ma ikka tahan ja peaksin oma tegemisi maailmale jagama? Keda huvitab? Kas ma peaksin kirjutama eesti või inglise keeles? Kas ma peaksin Twitteri postitused ühendama Facebookiga? MSNi kõrvale on tekkinud Skype, Google Talk, Facebook chat. Uus Myspace'i "sisekujundus" üritab ka Facebooki kopeerida, aga näeb suhteliselt jube välja. Keegi üldse kasutab veel Myspace'i? Ühesõnaga, kogu selle paljususe juures tekib üldse tahtmine sellest kõigest kaugeneda ja päris elu elada. Võib-olla ka seetõttu ei ole ma väga viitsinud siia kirjutada.

Aga kui kedagi peaks ikkagi huvitama, mis mul siin viimastel kuudel toimunud on, siis pikk jutt lühidalt kokku võttes oleks selline, et suve lõpus tulin töölt ära ja kolisin poole kohaga Tartusse. Nüüd hakkan seal juba vaikselt otsi kokku tõmbama ja valmistun kuu aja pärast mõneks ajaks Stockholmi kolima. So there you go, need kevadised uitmõtted saavad teoks. On ilmselt äärmiselt loll mõte raskel ajal vabatahtlikult töölt ära tulla ja rotielu elada, aga siiamaani pole väga kahetsenud. Tartus on hea rahulik olnud ja eemalolek on mõnus vaheldus.

Muidugi on siia sügisesse mahtunud väga legendaarseid nädalavahetusi siin ja seal. Äramainimise mõttes meie Tartu majapidu sügise alguses, siis mõned Tallinna peod, mis on tipnenud näiteks väga jaburate kokkusattumustega kell 5 hommikul. Nüüd viimane nädalavahetus oli päris huvitav, järjest olid Onyx ja Illa J. Kaks täiesti erinevat laivi nii publiku kui energia suhtes. See viimane muidugi kannatas rahva vähesuse all, samal ajal kui Onyxil oli täismaja, aga lugude poolest läks rohkem korda. Rääkimata siis sellest, et mul millegipärast õnnestus nendega pärast laivi backstages tundide kaupa rääkida. Priceless. Ja siis pühapäeva õhtul sattusin täiesti juhuslikult peale Masta Ace'i videochatile. Tüüp mäletab Eestit väga hästi ja tuleks väga hea meelega tagasi, kui mõni promootor tooks.

Ja kõige lõpuks muidugi see, et aasta on möödas. Mitte see, et aasta hakkab läbi saama, vaid aasta möödub sellest ühest elumuutvast sündmusest. See on omajagu asju mõjutanud, nii heas kui halvas mõttes. Aga ka mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Vähemalt mitte praegu.