wait, what?

Mul on kohati üsna elav kujutlusvõime. Suudan mingeid olukordi päris hästi ette kujutada, õigemini välja mõelda. Sageli näiteks leian end olukorrast, kus kaon korraks mõttesse ära, sest kujutan vaimusilmas olemasolevat olukorda kuidagi teisiti või mis järgmisena võiks juhtuda vms, nagu filmis ühesõnaga. Geenid? No ei tea. Ühest küljest on huvitav näha asju teisiti. Kahtlaseks muutub asi siis, kui ise sinna liiga sisse minna ja selles elama hakata, sest see on kõigest väljamõeldis, fiktsioon, ebareaalsus. Peaks ju elama selles, mis on nüüd ja praegu ning selle enda jaoks võimalikult nauditavaks tegema, mitte välja mõtlema midagi veel paremat. Või halvemat? Natuke sarnane keiss on muusikaga ka - kui vahel sõnu kirjutan (jah, ma ikka aeg-ajalt teen seda), siis kuulen peas täpselt, kuidas see kõik kokku peaks kõlama. Halb on asi aga see, et seda ei tee mitte kunagi ühelegi heliloojale või biidisepale päris täpselt selgeks, sest ainult sina tead, kuidas see tegelikult kõlama peaks. Veel vähem oskaks ise sellist saundi luua. Kui keegi leiutaks masina, millega saaks lindistada seda muusikat, mis n-ö peas kõlab, siis ma oleks rohkem kui tänulik. Siis aga jällegi tekiks küsimus, kas see on üldse muusika? Ja kujutava kunstiga see näiteks ei toimi.

Miks ma sellest räägin? Olen vaimusilmas ette kujutanud, et kui juhtun kuskil kohtama ühte inimest, keda nähes ma teatud põhjustel ilmselgelt ei suudaks rahulikuks jääda, siis mis juhtuks. Kus see juhtuks, kes seal oleks, kuidas ma reageeriks, mida ma ütleks, kuidas ma seda ütleks, kuidas tema reageeriks. Kaader kaadri järel. Sest saabki ainult nagu filmis olla. On mitu erinevat stsenaariumit olnud. Aga kindlasti ei olnud üheks stenaariumiks see, et ma satun puhtjuhuslikult temaga Limp Bizkiti kontserdil kõrvuti rokkima. And this was it. Nothing like I ever imagined. Ja siis mul oli veits nii, et ma ei suutnud päris sajaprotsendiliselt kontserti nautida teades, et olen kõrvuti inimesega, kes ei oskaks eales arvata, kes ma olen. Et mida ma siis nüüd tegema peaksin? Rokkisin edasi ja ootasin kontserdi lõpuni, sest keset laivi ju ikka midagi ei teeks. Ja siis lõpus, kui rahvas hakkas välja voorima, kasutasin juhust ja alustasin vestlust. Viie minutiga jõudis nii mõndagi ära mainida. Ja see oli nii kuradi kummaline, et just nii, just seal. Asi polnud enam stsenaariumis, vaid faktis, et see nüüd lõpuks juhtuski. Ja ta oli alles esimene neist.

Kontsert ise oli hea jah. Isegi heli oli suurhalli kohta üllatavalt hea. Olingi ära unustanud, et "Boiler" oli omal ajal ikka väga kõva lugu :)