a tale of two cities

Jalgratas. Vabrikus. Tartus.

Ma siin juba kaks kuud võtan hoogu, et kirjutada. Liiga palju, liiga kirju, liiga ulme, et ei jõua sammu pidada. Või siis vastupidi mitte midagi, et ei tahagi üldse kirjutada. Fakt on see, et mida rohkem aega läheb edasi, seda rohkem tekib asju, millest võiks kirjutada, kuid seda väiksem on tõenäosus, et ma selleni ka jõuan. Ja kui ma hakkangi lõpuks kirjutama, avaneb samal ajal msni aken tekstiga "omg ulla, ma kuulsin mingeid jutte, ma tahan kõike teada" ja siis seda vähem on tahtmist rääkida. Või et kui järgmisel hetkel nett ära kaob, siis seda enam vist ei peaks kirjutama.

Mingi ülevaate mõttes ütleks nii palju, et kuskilt sealt märtsi teisest poolest algas üsna huvitav aeg. Oli natuke Tartut, siis see pikk ja kirju sünnipäevanädalavahetus, mis ilmselgelt eelmise aasta oma üle trumpas. Pärast seda olin paar nädalat puhkusel, mis omakorda tähendas jällegi Tartut ja natuke muid kohti ka ja veel igast sünnipäevi ja asju. Hea on see, et kuhugi sinna väga piduste nädalavahetuste vahele jäi aega mõtlemiseks ja arutamiseks, mida mul oli väga vaja. Nägin palju tuttavaid, keda polnud ammu või üldse mitte näinud, palju sai südamelt ära ja selgemaks. Tulemuseks see, et leidsin mingi motivatsiooni jälle üles, et edasi minna oma asjadega, milles enne kahtlesin. Väiksesed kahtlused käivad siiamaani aeg-ajalt läbi, aga nüüd händelin juba paremini, sest mul on mingi tugi olemas. Ehk kui veebruari lõpus ikka väga madalseis oli, siis nüüd on asjad isegi üllatavalt hästi. Oma väikeste eranditega muidugi. Ma siin mõned nädalad tagasi jäin sajaga haigeks ja siis kammis jälle veits ära. Tallinn kammis ära. Tallinn kammib viimasel ajal liiga tihti ära ja see teeb natuke murelikuks. See pidev tunne, et tahaks mujal olla.

Aga nüüd läks kuidagi jälle toredaks. Või noh, see eelmine nädal oli ikka veits uskumatu. Alates teisipäeva õhtust, kui me pargis istusime ja ma omaette mõtlesin a la et make me forget, et ma siin olen ja asjad veits kehvasti on. Ja siis sellele järgnes ilmselt üks ebareaalsemaid õhtuid. Ja siis muhe neljapäev ning nädalavahetus möödus jällegi Tartus, millest ma olen siiamaani üsna hämmelduses.

See on nagu mingi outline asjale. Et mis värk mul Tartuga jälle on? Tartuga on üle pika aja head suhted. Natuke võib isegi öelda, et nad kodustasid mu jälle ära, eriti see üks seltskond inimesi. Ma ei tea, kas see on ajutine või tuleb sellest midagi pikemat. Seoses selle motivatsiooni leidmisega sain ka idee tasandil järgmise aasta-kahe kondikava paika. Raske aeg lihtsalt sunnib võimalusi ja alternatiive otsima ja praegu on ilmselt parim aeg teha midagi muud, mis ei ole otseselt tööga seotud. Aga muidugi kunagi ei tea, kuidas asjad tegelikult lähevad, sest üsna palju asju ei sõltu minust. Aga vähemalt variante on.

Tegelikult pidin veel kirjutama kahevahel olekust ja pühendumisest, vaimustumise lihtsusest, asjade must-valgelt nägemisest, muusikast, kodukohast ja urbanosoofiast jne, aga ilmselt kunagi teine kord muu jutu käigus.

Nüüd olen paar nädalat asjalik ja üritan kooliasjadega ühele poole saada, et siis korraks Eestist ära minna. Olen üsna kindel, et enne seda jõuab siinolek veel vähemalt korra ära kammida.