all these walls were never really there

Ma mõtlesin tükk aega, kas ma kirjutan või mitte. Ma natuke vihkan kokkuvõtete tegemist. Tüütu noh. Eriti, kui nagu pole midagi kokku võtta või vastupidi, kui (hinge peal) on päris palju asju. Aga midagi selle eelmise aasta kohta siiski tahtsin kirjutada. Sest see oli mu jaoks oluline aasta ja võib-olla on käesolev sellevõrra veel olulisem. Ja võib-olla aitab mingeid asju paremini mõista.

Nojah, raske majandusaasta oli ennustatav. Aga et ka emotsionaalselt raske aasta tuleb, seda ei osanud keegi öelda. Aasta alguses tundus kõik päris roosiline. Uus korter, kaks töökohta, kuum salasuhe ja kooli lõpp silme ees. Korterit jätkus kaheksaks kuuks, salasuhtest sai üks tõsine emotsionaalne katsumus (ja see on mõnes mõttes isegi hea), uuemast tööst ikkagi asja ei saanud ja kooli lõppedes oli üsna tühi tunne. Et mis siis nüüd? Elu?

See kahe töö ja kooli lõpetamise periood võttis mu päriselt tõsiselt läbi. Eriti ei taha enam sinna tagasi. Pidev ülekoormus ja ajapuudus viis selleni, et ma kind of kaotasin enda ära. Suvi oli ikka päris imelik, sest nüüd nagu pidi teoorias kõik okei olema, aga tegelt oli vastupidi. Asjad hakkasid mingis suunas liikuma alles siis, kui ma sealt teiselt töölt ära tulin ja enne seda oma ülemusega mitu tõsist vestlust maha pidasin. Ta pani mind mingite asjade üle päris korralikult järele mõtlema ja ma pole vist tükk aega nii segaduses olnud kui siis (muidugi segadust jätkus sellesse aastasse veel küllaga). Aga vähemalt praegu ma tean, et olen talle veits tänulik, et ta mingitele asjadele tähelepanu pööras, kuigi tol hetkel ma väga ei sallinud teda. Suvi tõi segadust veel. Aga see kulmineerus nüüd alles aasta lõpus, sest siis ei tundunud õige aeg olevat. Muidu oli nagu suvi ikka, sõbrad ja good times. Aga kohati päris imelik ka selle suhtes.

On see nüüd halb või hea, aga sügisel läksin tagasi kooli. Siiamaani on päris okei olnud. Võtsin marurahulikult ja vahelduseks oli üsna hea ja rahulik aeg. Aga ka nüüd ei jäänud mingid keerulisemad asjad olemata, vähemalt mis puudutab näiteks sõprust kui sellist. Aga targemaks sain jällegi.

Ja nüüd siis aasta lõpp. Detsember. See. Maitea noh, päriselt vä? Selliseid asjad juhtuvad tavaliselt kuskil mehhiko seepides ja nüüd järsku on see mu enda elu. Uskumatu. Või siiski mitte? Et nagu sa saad selliseid asju ainult ühe korra oma elus läbi kogeda. Kui kogu su senine elu jooksul välja kujunenud tähendussüsteem kildudeks lõhutakse ja sa pead seda jälle hakkama nullist tükkhaaval kokku panema. Kui kõik eelnev kaotab senise mõtte, kui sa ei saa enam asjadele sama pilguga vaadata. Aasta olulisim, kui mitte üks terve elu olulisemaid hetki. Ja jõulud pole ka iial nii teistsugused tundunud.

Aga häid asju ja aegu oli ka, alati on. Palju unustamatuid kontserdielamusi, lõputud mõnusad hängid minu juures. Eriti toredad sõbrad. Palju head muusikat (sellest eraldi kokkuvõtet ei viitsi praegu teha), palju häid sarju ja filme. Ja ma olin isegi päris mitu korda armunud, nii et lootust nagu on? Oli kirge, relvitukstegevaid pilke, hämmastavalt palju piinlikke hetki, tegemisi ja tegematajätmisi, mille pärast süda ikka veel verd tilgub. Palju pisaraid, aga veel rohkem naeru. Palju olulisi jutuajamisi, mis ühte või teistpidi aitasid mind lähemale iseendale ja asjadele, mis elus olulised on (hullult trafaretne tekst, eks).

Ühesõnaga oli oluline aasta. Hämmastav, kuidas see mind ära puhastas. Kui ma eelmisel aastal arvasin, et nüüd hakkavad mingid asjad juhtuma, siis see oli alles soojendus ja eeldus järgnevale. Ja seda enam on mul lihtsam uuele aastale vastu minna. Sest see on mõnes mõttes uus algus ja mitte ainult ajaliselt, see oli puhtalt kokkulangevus. Panna uuesti kokku oma tähendussüsteem, teha ära mingid asjad ja mõnedes asjades veel selgusele jõuda. Ma tean, et muutumine alles algab. Võib-olla on praegu mu elu kõige olulisem aeg. Võib-olla ma kirjutasin täna oma elu kõige olulisema kirja, mis homme mõne teise inimese elu muudab. Võib-olla.