2010/1

Täna hommikul, õigemini küll lõuna ajal, ärkasin pärast eilset Check One Two’d natuke teises maailmas. Mul oli silme ees, kuidas ma ärkasin oma Rootsi toas, oma Rootsi voodis, tundsin, kui mugav see oli, vaatasin oma toas ringi – üsna väike, tühi ja armas, üks sein valge ja teine roheline. Hea omaette olla.Meenutasin, kuidas ma vanasti ärkasin, ennast vannituppa loivasin, kööginurgas kohvi tegin, kuidas külmkapis just palju süüa ei leidunud. Ja siis kas jooksin välja metroopeatusesse, et kooli jõuda või hakkasin kodus kooliasju tegema.

Täpselt aasta ja nädal tagasi ma läksingi. Eelmise jaanuari Check One Two oligi mu viimane pidu Eestis mõneks ajaks. See oli tegelikult väga mõnus nädalavahetus. Joni tuli meile Tartusse ja Tallinnasse esinema, kolisin Tartust Roosi tn majast välja, viimane saun kell 8 hommikul pärast pidu, Tallinnasse, pidu, äftekas. Ja kogu see stoori, kuidas me üldse Joni esinema kutsusime, kui sügisel ühel õhtul Roosis tema plaat all suures toas vedeles ja poistel oli vaja alust ühe asja jaoks ja siis ma mõtlesin, et kui Joni praegu teaks, mis tema plaadiga tehakse. Ja ma rääkisin talle ja poisid hakkasid huvi tundma, kes ta selline on ja kas peaks ta esinema tooma ja nii ta läks. Täpselt viimasesse nädalavahetusesse.

Viimased eksamid viimasel minutil ja minek. Sadamasse saatma jõudsid mu kaks parimat, mu kolm ratataa’kat ja väga viimasel minutil ka mu kallis naaber, kes alguses valesse terminali läks ka jõudis just siis, kui pidin laevale minema. Kalli ja tšau, tulge külla siis, eks. Kirjeldamatult tühi tunne, mis mind Rootsi poole sõites valdas, jättes kõik selja taha ja olles valmis uuteks seiklusteks.

Seiklusteks, mis said alguse kohe esimesel koolipäeval, kui hommikul kooli minnes jõudsin tagasi alles.. järgmisel hommikul. Et siis uuesti kooli minna. Esimesed loengud ja seminarid, esimesed kursakaaslased, esimesed välistudengite peod, esimesed filmiõhtud, esimesed linnaga tutvumised.. esimene reede, pidu naaberülikooli Kungliga Tekniska Högskolani (KTH) campuses kella 6ni hommikul, et siis edasi Gärdetisse minna, et siis lõuna ajal Nynäshamni vanatädile külla minna. Ma väsitasin ennast juba esimesel nädalal päris korralikult ära. Ja see oli alles algus, sest tegelikult olid kõik need viis kuud väga intensiivsed ning uni oli viimasejärguline. See vist oli ka põhjus, miks ma varem midagi ei kirjutanud – koguaeg oli nii palju toimumas, et ei jõudnud järge pidada. Ja oleks siis nii, et asi piirdus viie Rootsis elatud kuuga, oh ei. Mingitel kummalistel asjaoludel jätkus nii mõndagi ka sügisel.

Varsti jätkan.