one yellow pill a day makes the wild disease go away

nädal aega haige, viimased 4 päeva voodis, paremaks ei lähe. eile siis helistasin lõpuks arstile ja panin sinise lehe jooksma, läksin kohale ka. asendusarst, mees pealegi, ei viitsinud mind isegi lõpuni kuulata, nähtavasti oli tal tööpäev lõppemas ja tal oleks nagu jube kiire kuhugi olnud. kirjutas esimese hooga mingid antibiootikumid. ja siis üritas veel mingit nalja visata, mis just kõige paremini välja ei kukkunud. nohjah. asi seegi, et vähemalt need antibiootikumid mõikavad. need killer-peavalud, mis eile natukenegi asendit muutes kuklast läbi käisid, on tänaseks kadunud. aga siiski pean nädala lõpuni veel kodus olema, täielik piin ma ütlen. väljas on soe ja päike, ma ei viitsi enam raamatuid lugeda ega filme vaadata. tahan õue.

see kivrähk. lugesin selle pooleteise päevaga läbi. päris rekordit ei teinud, keska ajal lugesin ka 300 lk päevas, mitte just suurest huvist, pigem tähtaegade tõttu. oli vist "kuritöö ja karistus". aga see kivirähki raamat. nii palju kui ma mingeid arvamusi olen lugenud, räägivad kõik sama juttu. et sünge ja pessimistlik raamat, ent samas on kogu lugu kuidagi väga mittesüngelt ja mittepessimistlikult (=optimistlikult?) kirja pandud. et noh, on kohti, kus saab ikka kõva kõhutäie naerda. ja koguaeg püsib nagu mingi lootus, mis tõsi küll, lõpupoole hakkab hääbuma. alguses tundub, et tegu on lausperverssusega (naised petavad mehi karudega jne), aga lõpus tundub kõik kuidagi loomulik ja tavaline. veidi ootamatult vägivaldseks kisub lõpus, aga ka sellega saab harjuda, sest kasvav viha ja kättemaksujanu on iseenesest mõistetav. siis see läbiv, isegi mitte nii peen sarkasm. kõik saavad puid alla, nii muistse eesti paganad ja animistid, veel rohkem aga need, kes metsast välja tulevad, end kristlusesse pööravad ja üritavad võimalikult "lääne" olla. jah, päris palju paralleele saab tõmmata, kes otsib, leiab sümboleidki, kuigi neid liiga tihedalt ei tasuks otsida. kõik see vürtsitatud eestlasliku kangekaelsuse ja järeleandmatusega, naera või nuta. lõppude lõpuks on asi ikkagi tasakaalus (loe: selle leidmises), ja selliseid raamatuid on palju, nii et midagi uut ja tundmatut siit ei leia. aga et selline jutt panna kirja läbi selliste tegelaste, müütide ja situatsioonide.. on võib-olla tõesti natuke üllatav. samas nauditav. mingit suurt ja valgustavat emotsiooni sisse ei jää, ehk paneb veidi mõtlema. pole kivirähki varem lugenud, aga igal juhul soovitan, juba intsu pärast soovitan, ta on kõige tšillim tegelane.