Need on mingid Murphykad vä. Et kõige kiiremal ajal juhtub kõik-kõik. Et inimene, keda 2x aastas näen, helistab neljapäeva öösel, kui ma parajasti õpin, et tsau ma olen Eestis. Üks kahest, kes seal kaugel suurlinnas jaa. Või et ma ei väsi kordamast, et mul on Maailma Parimad Töökaaslased. Kui olen reedel pool päeva tööl, saab lihtsalt nii retsilt huumorit. Ja pärast sulgemist paneme uue Jarksi põhja ja isegi see Kalevi choklit boi (teate küll seda ägedat kommipoe müüjat) tuleb kaifoovama. Uutest Eesti plaatidest tasub kontrollida ka Jan Uuspõllu saundträkki. Kohati haigelt hea. Mis sest, et filmi ennast pole veel näinud. Ja siis umbes kui ma ütlen, et eiii, ma ei lähe täna välja, olen kodus ja õpin, läheb ostab Päm mulle Kumu öö pileti, et kamoon, sa pead seal olema. Ju siis pidin. Ju siis pidin ka (karistuseks?) jälle silmapõletiku saama ja ühe kella 4-se jalutuskäigu maha magama. Samas kella 3-ne oli ka komöödia. Joss tegi tee peal uue skeitpunk hiti.

Tere tulemast läbikukkumisvooru.