jazz vs sõda

Ma arvan, et sellist nädalavahetust poleks osanud vist keegi oodata. Parajalt šokeeriv tervele Eestile ning nähtavasti pole sündmused veel lõppenud.

Emotsionaalselt oli see nädalavahetus minu jaoks kuidagi topeltkoormav. Esiteks need rahutused. Et noh, tegelikult ei ole kesklinnas sugugi nii meeldiv elada. Ööde kaupa sireene ja koptereid, mis ei lasknud rahus olla ja muudele asjadele keskenduda. Need n+1 tähtaja ületanud koolitööd, millega lootsin ehk see nädalavahetus ühele poole saada - sittagi, ei saa ju keskenduda kui õues on sõda, mõtted mujal, olek parajalt närviline/vihane ja koguaeg jälgid uudiseid. Ka Tartusse tudengipäevadele minemisest ei tulnud midagi välja. Samas mõnevõrra armas on see, et sellistes olukordades tuleb see inimeste ühtehoidmine (ja hoolimine) esile. Mitte see, et jeee, lähme kambaga rüüstame kõik Armanid, pesu- ja raamatupoed paljaks, vaid umbes, et on sul ikka kõik korras seal, ega keegi viga pole saanud jne.

Siis tööl on ka õhkkond parajalt närviline olnud. Kuidas saab olla nii, et su boss on kõige hullem nõid üldse ning võib su päeva ühe sõrmenipsuga rikkuda, samas kui juhatajad kõik on elunormaalsed. Ja kui su töökaaslased on kõige vahvamad üldse, võid neis nii räigelt pettuda. Üks neist lasi see nädal päris retsilt üle, mille tulemusel ma näiteks peaaegu ei oleks eile sellele ainukesele Jazzkaare kontserdile jõudnud, millele panustasin (selliste festarite puhul tavaliselt jõuangi ainult ühte asja vaatama, nagu näiteks RinneRadio Jõulujazzi ajal). Eniveis, järjekordselt jõudis kohale, et mingeid inimesi ei saa nii kergekäeliselt usaldada. I never learn noh. Ja millegipärast on nende usaldusväärsete inimeste ring väga väikeseks jäänud. Kahju.

Aga eilse suhtes. Olukord lõpuks lahenes ja läksime õhtul Birdy Nam Namile. Lootused olid kõrged, sest nende see plaat (mida nad seal müüsid ikkagi odavamalt kui meie tellides saame ja alles järgmisel nädalal) kõlab ee-ri-tii hästi. Suht alguses läks kohati päris kurjaks kütteks ja mõned vanemad inimesed, kes tulid lootuses moodsamaid jazzihelisid nautida, lahkusid. Tsipa meenutas sellist pooleldi-klubi-pooleldi-intelligentset õhkkonda. Inimesed ei trüginud ja olid viisakad. Asukoht oli ka super. Ja muusika - eriti hea oli! See alla tunni aja, mis nad mängida jõudsid, peale mida nad oma eriti kurja bassiga pool võimendusest läbi kõrvetasid. Jep, nii palju neid siis saigi nautida. Peale pooletunnist vaikust, mille jooskul enamik inimesi siiski sinna jäid, tuli soomlaste Dalindeo peale. Nad olid ka head, üllatavalt head. Mõnus kiire jazz, saundilt midagi Nuspirit Helsinki ja Don Johnson Big Bandi kanti. Et sai siis "jazzielamuse" ka kätte ja tõesti oli selline kõik-armastavad-jazzi-tunne. Öösel üle Vabaka koju tulla oli siiski veits kõhe, suuri rahutusi enam ei olnud, aga ikkagi suruti veel üksikuid mässajaid mu silme ees maha.

Mul oleks nii paljudest asjadest veel rääkida, aga üritan nüüd oma motivatsioonipuudusest hoolimata mingite tähtsate asjadega ühele poole saada. Idee poolest ju võiks.