Va-pus-tav. Vapustav. See ilu, see hetk, see õhtune taevas praegu mu akna all. Ainult hetkeks ja seda ei saa sõnadesse panna. Leegid? Suvest suvve, alati midagi uut, mida lihtsalt takerdud vaatama. Impressionism na.

Ma näitaks teile pilti. Aga tundub, et enne on vaja teha tõsiseid tehnilisi investeeringuid. Juba Ida-Viru tripi ajal sai selgeks, et selliste once inna lifetime momentide tarvis on vaja usaldusväärset tehnikat. Sellist, mis peale kümmet klõpsu kokku ei jookseks ja mälukaardilt iseenesest materjali ei hävitaks. Ja värve persse ei keeraks. Sest selliseid hetki ei tule enam. Aga praegu ei saa endale veel lubada seda, suvi tahab oma osa.

Ka uus telefon on must-have listis juba pikemat aega. Suva need vidinad, aga selline, mis peaks vastu ja mis oleks töökorras just siis, kui vaja. Räägi kähku, mul on aku tühi. Asja ei tee lihtsamaks ka fakt, et suutsin selle eelmine nädal Liisu soolakal kõige lollimas situatsioonis veinitassi kukutada. Vee- ja põrutuskindel partiboi telefon my ass, okei, tegelt oligi üks nupp puudu.. aga iseenesest pidas päris kaua vastu.

Siis veel hunnik tehnikat, mille omamine jääb tõenäoliselt kaugemasse tulevikku. No ikka päris kaugesse, kui ma just vahepeal milli ei võida.

Okei, tegelt ma olen juba päris mitu nädalat tagasi Eestis olnud. Rootsist nagu polekski midagi erilist rääkida. Oli selline veits kvaliteeditripp koos emaga feat shoppamine, sugulased-tuttavad ja ilusad kohad. Ilus on seal tõesti. See väike linn Nynäshamn Stocki lähedal, kus elasin. Mul on vist kõik Stockholm Central-Västerhaninge-Nynäshamn liini rongipeatused peas. Ilm oli superb. Tagasitulek osutus suht seikluseks, mingi maratoni pärast oli pool linnaliiklust kinni ja tonnase taksoarve eest jõudsime 15 min enne väljumist sadamasse.

Aga no automaatselt kiskus juuni esimeste päevadega suverežiimile. Sessi händelisin enam-vähem ära, kahe nädalaga miljon kodutööd, 7 eksamit, seal hulgas neist neli 5 päeva sees ja ajakiri kahe ööpäeva ja silmapõletikuga Photoshopis. Käkitegu. Enne ärasõitu jäi siiski mingi tund aega puudu, et üks kodutöö ära lõpetada ja teel sadamasse kooli ära viia ja see jääb vist siis augustisse. Aga muidu oli suht edukas sess. Kõigele lisaks sain endale seminariks teema ja juhendaja ja VIST ka praktikakoha sügiseks.

Peale sessi kassis ära veits. Kõigil oli mingi lõpukoll teema ja nagu reaalne kartus tekkis, et inimesed kaovad ära. Sügisest lähevad jälle nii paljud. Kuna ma 2 nädalat toas istusin, oli enivei päris rets igatsus inimeste järele. Ega Rootsi seda lihtsamaks ei teinud. Konkreetselt nädal aega mingeid horror-unenägusid.

Aga nüüd on parem. Suvisuvisuvi on sajaga käes, viimased nädalad on toonud endaga kaasa palju toredaid kohti, inimesi, vestluseid, olukordi. Need valged varasuve ööd on päris tsüklisse kamminud. Ega ikka ei viitsi kodus istuda küll. Tahaks loota, et see on alles algus. Samas, kuhu see aeg on kadunud? Kuhu kadus aprill, kuhu mai? 2006 aastakokkuvõte, ah? Ebareaalne veits. No ja inimesed ongi pidevas liikumises. Osa on kodus tagasi, osa just minemas. Eile oli eriti chill arbuusipidu/Diego lahkumispidu/jaaniäftekas, kus nägin Roltsi, kes värskelt tagasi, siis Päm läheb homme ja sügisest vist pikemalt, lisaks veel inimesi läheb siis pikemalt. Kui ma kunagi kooliga ühele poole saan, siis lähen ehk ise ka. Seikle, aga ära jää võõraks.

Jaanilaupäev Viimsis võttis üsna ekstreemseid pöördeid. Kujuta nüüd ette, et sa sõidad ratastega koos tšikiga, kes on just kaks pudelit veini järjest ära joonud ja teid ootab ees allamäge tee läbi tiheda liikluse. Ma pole tükk aega kellegi pärast nii palju kartnud ja karjunud, et võta hoogu maha, sõida tee ääres, ära taha vaata jne. Ta kirjutab oma värvikatest elamustest ise ka. Siiski, südaööks hääletasin end ilusti koju teki alla, sest nemad olid juba liiga kastis ja iga-aastane jaanipäeva Võsu-Käsmu keissonen ei taha pohmakat händelida for real. Põnev ühesõnaga.

No ja üldse, tuleb vist festivalisuvi jälle? Vähemalt paar nädalat tagasi sai Rabakal juba traditsiooniliselt (?) algust tehtud. Ulla, kolm Ulasabati tüüpsi, Chevy V8 buss ja 2 kasti õlle. Me olime juba järgmisel päeval tagasi linnas. Eelmine aasta oli vist ägedam, aga parajalt komöödiat (ja tragöödiat) sai ka see aasta. Siis järgmisena tuleb lõpuks Splashilaks ära, kui nüüd kõik hästi läheb. 9 päeva pärast juba?! Siis veel EHHF ja kõik muu. Ideaalis tahaks ühele välisfestile veel jõuda. Vaatab.

Okei, mul on veel eluelupalju rääkida muusikast, natuke suhetest ja elust üldse, aga need jäävad vist teiseks korraks. Vein on otsas, leegid taevast ammu kadunud ja osa olulisi vestlusi lõpetamata. Head ööd.

edit: Mitte, et see midagi muudaks, aga kolm aastat blogipidamist sai neil päevil täis.