Ebareaalseks kisub see tsükkel. Viimasel nädalal olen mingite minust mitte olenevate asjaolude tõttu väga tihedalt tööl olnud ja no väga kammib ära. Eilne keissonen, et siis kui kõik eestlased on laulupeol, on pood tühi või siis ainult mõned venelased ja turistid käivad läbi. Ja Ulla ja Mikk muidugi unustasid ära, et laulupidu on ja panid end vabalt graafikusse. Halb. Kaksteist tundi mitte midagi tegemist. Aga mingi 6 ajal hakkame lambist biitleid kuulama ja vau, kui aasta oli 66, siis juba tegid nad selllise loo vä ("Tomorrow Never Knows"), mis on otseselt kaverdatud Chemical Brothersi poolt ("Setting Sun") ja siis kuhjadega Rare Grooves'i bossa/latin/samba/jazz plaate, kust Young Einstein on pooled oma sämplid saanud ja kus on juhuslikult see eriti fanki Dave Pike'i "Mathar", mida omal ajal ühes toredas klubis, kuhu ma reedel järjekordselt sattusin, päris tihedalt mängiti. Ja siis jälle lõpeb päev nii, et ma kõnnin Miku ja Kostjaga vanalinna poole ja Eva helistab ja naerab end pooleks, sest rääkimisega samal ajal suudab talle lind otse näkku sittuda ja hetk hiljem olen järjekordselt (nagu ka päev enne) mõnes tema vanalinna kodus ja siis juba Hundis, sest vaja päev korralikult lõpetada ja Henry Westons käib asja juurde. You gotta have golden balls to drink this cider. Pool klaasi võrdub mingi vähemalt 4 rummkoolaga. Ja enne kui arugi saad, oled Lollidel lollitamas ja laulad Kaiser Chiefsi "Rubyt" ning kell 1 öösel saabub ka Joss suure moosimise peale ning pärast seda, kui ta on meid Hirvepargis kaitsnud eriti kurja koera eest (ja seal on koerad keelatud!), kelle tõttu Eva lausa Jossile sülle hüppab, istume jälle kella 3ni hommikul õues, kuni valgeks läheb. Ja nii umbes iga päev. Hea, et mul raha üldse alles ei ole.

Aga täna algas puhkus, mis tähendab, et ma nüüd puhkan paar päeva sellest tsüklist ja kaon Kabli päikese alla (sest koopas päike ei paista ja kontrast on juba märgatav) ja siiiiiis juba Saksa poole teele. Nur 3 tage, ich glaube? Jah, selline suvi siis.