should i wake up or just lay down

Tsau, ei lähe eriti.

Paar päeva pärast Eestisse tagasi jõudmist jäin haigeks. Nohu händelis veel ära kuidagi, nüüd köhin nii, et samal ajal karjun valust, magu on nädal aega valutanud, täna lõi silmadesse põletik, voodist kuidagi välja ei saa. Paratsetamooli ja salvrätikuid läheb pakkide kaupa. No ei ole meeldiv eriti. Asja ei tee meeldivamaks ka fakt, et kui puhkus läbi sai, läksid ilmad kohe ilusaks ning see, et mul on nii mõnegi hiljutise reality checki pärast suht kass olek. Ürita siis tööl käia ja sotsialiseeruda. Jah.

Samas puhkuselt tõin kuhjaga positiivseid emotsioone. Kõigepealt see, et enne Saksat lülitasin end paariks päevaks pealinna melust välja ja vedelesin Kabli päikese all. Maksimaalne noh. Juba Pärnusse sisse sõites oli tunne, et à la suvi on siin ja kõik on eriti hea. Kabli on üks nendest kohtadest, millega on mul läbi aastate mingi sügavam seos tekkinud, nagu ka Vormsi või Käsmuga. Vormsi puhul on kuidagi arusaadav, back to the roots, Käsmu on aga lihtsalt imeilus koht, kuhu on alati hea minna.

Päev enne sõitu nägin viimast korda Diegot, ta läks lõpuks tagasi Hispaaniasse. Kuidagi nukker oli tegelt. Et nagu kõikide nende kuude jooksul ma jõudnudki teda korralikult tundma õppida, alati oli tal või mul midagi ees. Ta oli ise ka päris kurb. Samas ta võib-olla tuleb järgmine suvi tagasi ja nüüd on endal ka rohkem põhjust Hispaanias ära käia.

Aga paari sõnaga Splashist siis. Noh, tripp tripiks, nalja sai:) Neljapäeval lennukiga Berliini, sealt BMW X3 džiibiga edasi Leipzigi poole, echt bueno. Kohale jõudsime suht hilja õhtul. Veits nutune keissonen oli tegelt: külm, tuuline, pime, omasid ei leidnud üles, segane platsiskeem, midagi ei saanud aru. Maandusime mingisse suvalisse kohta, pool tundi hiljem oli meid juba rohkem ja kolisime kaugemale poolsaare tippu. Unne ja järgmist päeva ootama.

Reedel algas festival. Eestlasi oli kokku päris palju, mingite lihtsamate rehkenduste järgi isegi 40-50. Kui Niko ja Killa kohale jõudsid, kolisime jälle uude kohta, panime lipu püsti ja moodustasime Eesti laagri, kus meid oli kokku mingi 20 näiteks. Naabriteks olid meil need sakslased, kes panevad iga aasta eesti värvides jalkalipu üles. Päeval vaatasime ringi ja käisime poes varusid täiendamas. Õhtul festivalile ja laividest nägime esimesena eMC ära. Eriti eriti hea noh! Ace, Punch, Words ja Strick, neilt nagu ei saagi nõrka laivi oodata:) Uus kraam ja siis vanad põhilood, näiteks Beautiful, Take A Walk, Block Episode, Acknowledge, Born To Roll. Ace kahtlemata kindlustas jälle kõrge positsiooni mu lemmikemsiide seas. Siis reedel oli veel kavas Snoop Dogg, aga tema esinemine jättis ausalt öeldes suht külmaks. Esiteks jäi ta hiljaks, teiseks tegi poolikuid lugusid ja karjus iga teise loo tagant what's my motherfuckin' name, et no ei impressinud eriti. Kolmandaks ma olin ise ka parajalt fakdap selleks ajaks, et jalutasin poole pealt minema ja olin paanikas, kui pimedas oma telki ei leidnud. Helga-Ulla 1:0.

Aga asi läks iga päevaga paremaks. Laupäeval kolasime jälle linna peal, et kuhugi normaalsesse kohta pesema pääseda, aga kuna kuupäev oli vastav (7.7.7), olid kõik kohad kinni. Pärast paaritunnist otsimist saime ikkagi kuhugi hotelli. Teine tunne oli kohe. Kuigi kiskus veits murelikuks, sest tervis hakkas juba siis mingeid imelikke trikke tegema ja tõmbasin tagasi veits. Õhtul oli kavas CunninLynguists, Kweli ja Redman. Papoose'i mingi line-up delay tõttu ei näinudki. CunninLynguists esines ühes väiksemas telgis ja jällegi sain eriti hea laivi osaliseks. Tõesti mõnus oli kuidagi. NastyFilthy, Mic Like A Memory, Seasons (ilma Ace'ta aga ikkagi). Sügisel pidavat neil uus album tulema, tegid sealt ühe loo ka, eriti hästi kõlas. Talib koos Jean Grae'ga oli ka hea, kuigi imelik veidi, et võrreldes mingite teiste kontserdielamustega see Talibi laiv nagu kuidagi tagaplaanile jäi. Iseenesest oli mõnus laiv ju, põhilood tulid ära, isegi Black Stari asjad nagu Respiration ja Definition. Jean hakkas mingi hetk laulma Sweet dreams (are made of this), mis oli naljakas kuidagi. Okei, kolmandaks Redman. Päris korralikult üllatas. Juttude järgi oli ta eelmine Splashi laiv nõrk olnud, aga seekord oli sajaühega pauer. Kõik põhibängerid ja rahvas jauras meeletult, isegi mingi lavast 40ndas reas seistes hüppas ühelt ja teiselt poolt 20 sakslast selga, et raske oli paigal püsida. Tõeline mosh-up, poleks osanud oodata, vhea noh. Pärast laive jaurasime telklaagris edasi. Õlled (kuigi saksa õlu ei kannata juua eriti), rummkoolad, naabersakslased ja kuhjaga huumorit. Juss lasi pleierist oma uuemat kraami, puhas kuld lihtsalt. Päike oli juba kõrgel taevas, kui inimesed ära magama vajusid.

Pühapäev oli põhipäev. Tuul oli vaibunud ja päike tuli lõpuks välja, õhtuks olid kõik neegrid või punaninad. Päeval päike ja õlled laagris, õhtupooliku juhtas eriti meeldivalt sisse Stones Throw feat Guilty Simpson, Aloe Blacc, Peanut Butter Wolf ja Percee P. Eriti mahe noh, päike oli madalal, inimesed tšillisid. Ja Aloe Blacc, no mine äraaaa kui hea! I fucking love this guy. Iseenesest ta ei teinud ühtegi lugu Shine Through'lt, aga sellest hoolimata oli puhas kuld. Eriti positiivne fiiling jäi sisse. Teised olid ka päris head, PBW tegi eriti mõnusa Dilla seti. Järgmisena tuli võib-olla festivali kõige suurem üllataja minu jaoks - RJD2. Oli veel selline keiss, et ta esines Dilated Peoples'iga samal ajal, Dilated oli pealaval, RJ telgis. Veits dilemma oli, kuna ma pole Dilated'it ka laivis näinud, aga kiskus rohkem ikkagi RJD2 poole. Et läheks vaataks kõigepealt teda veits ja siis näeks lõpus Dilatedi põhilood ära. Alguses oli vähe inimesi kuidagi, enamik olid ikkagi pealava juures. Mina, Maris ja Elen läksime kohe esiritta. No ja mismõtttes. Tüüp esines kõigepealt bändiga, tema ja veel 2 tüüpi mängisid kitarre, vahepeal mängis klahve. Lisaks veel trummar ja plaadimängijad. Laulis paar lugu uuelt plaadilt, siis küttis kohe Exotic Talki otsa. Päris vähe ebareaalselt ei kõla see laiv bändiga vä? Või Ghostwriter? Eriti toores, eriti hea! Rahvast oli juba päris palju ja kõik lihtsalt rokkisid pööraselt. Inimesed karjusid ta nime ja umbes et we love youuu! Mingi hetk ta kolis plaadimängijate taha ja hakkas päris illilt miksima. 1976 ajal kõik lõõritasid seda viisi kaasa. Tüübil nagu endal kammis vist ka veits ära, et vau, selline publik vä? Maksimaalne noh, pole sõnu. Et no kuidagi ei saanud sealt enne lõppu ära minna. Ta tuli veel pärast käppa suruma ja kõik olid eriti hõumid. Siis õhtu viimane pärl ja oodatuim artist oli The Roots muidugi. Puhas nauding. Olime jälle kuskil suht ees, naljakas, et isegi seal oli nagu piisavalt ruumi ja inimesed ei trüginud. Et noh erinevatel laividel oli täiesti erinev publik, võrlduseks Redman, kus rahvas lihtsalt retsilt trügis ja moshis. Ma natukene lootsin, et tuleb midagi Roots Come Alive sarnast. Siiski päris nii ei läinud, aga oli just kuidagi teistmoodi puhas kuld. Mõned uued lood Game Theory'lt, siis kuhjaga klassikat, à la You Got Me ja Act Too (Love of My Life), mis nagu iseenesest tulid ootamatult vara, loogiliselt võttes oleks võinud need kuhugi lõppu jääda. Lõpupoole tegid nad hoopis n-ö ringkäigu läbi hiphopi ajaloo, alates Rapper's Delightist ja asjadest kuni Sexybacki ja This Is Why I'm Hotini. Jah, tõesti, bänd mängis need kõik läbi. Eriti hästi kusjuures, lihtsalt vaata ja imesta. Tegelt oli see keiss, et nemad ja ka paljud teised panid südamele, et support real hiphop (ja muidugi teine keiss oli kõigil roll it up, light it up, smoke it!). Siis veel bändisoolod ja asjad, ebareaalselt äge oli see kõik kokku. Vahepeal lihtsalt sulgesin silmad ja nautisin, kuigi mul oli tegelt eriti sitt enesetunne sellel ajal. Igal juhul, kel nägemata, soovitan kunagi Rootsi laivis ära näha, üle keskmise meeldiv elamus lihtsalt. Juba ainuüksi selle pärast tasus tulla. Aga Rootsilt naastes tuli ikka see laks ka ära, et kuskil suvalises putkas 20 jorssi neoonpulkadega Benny Benassi järgi rokkisid. Ahhh? Ja mingeid öösärkides tüüpe ning dirty south'i oleks võinud ka veits vähem olla.

Rohkem nagu midagi väga ei olnudki. Wiley ja Roll Deep jäid nägemata, IAM jäi vist ära (?), Saksa asju ei viitsinud ka eriti vaadata. Öösel panime asjad kokku, tegime viimased joogid, kell 4 hommikul hakkasime tagasi Berliini poole sõitma. Mõnus päikesetõus ja maksimaalne uni. Tagasiteel lennukis magasin ja siis kodus 2 järgnevat päeva. Ja siis jäin haigeks. Kokkuvõtteks nagu ei oskagi muud öelda, et mõnus tripp oli, palju häid laive ja mõnus seltskond. Indeed, suutsin päris mitmes inimeses positiivselt üllatuda.

Ja nii ongi, suvi on poole peal. Midagi asjalikku peale lebotamise pole teinud. See raamat, mida seminari jaoks vaja uurida, seisab juba üle kuu aja niisama laual. Üldsegi, kardan veidi sügist ja praktikat ja seda viimast kooliaastat. Ma nagu ei kujuta ette, mis saama hakkab. Aga sinna on veel aega. Lähen nüüd loen edasi seda Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu", mille kevadel sünnaks sain. Tõeliselt perversne raamat siiamaani.

(EDIT: Kuna ma kirjutasin selle postituse drafti juba teisipäeval, 10. juulil, siis jäi ka kuupäev selline. Lõplikult postitasin selle jutu siin alles laupäeval, 14. juulil:)


TM Juke - Knee Deep (YouTube)