Säde on mu kirstunael

Pärast kõike seda stressamist, magamata öid, korduvalt ühe ja sama reha otsa komistamist (when will i ever learn, ah?) ... oli tänane Tboi "räpiõhtu" Domus Dorpatensises 101% soulfood. Umbes nagu täpselt see, mida ma vajasin, mis mind maa peale tagasi tõi, enne kui ma oleks ülepingest lihtsalt nelja ilmakaarde laiali lennanud.
Tahaks homme Primole jõuda, aga see kuradi neljapäevahommikune null-koma-viie punkti järelevastamine, Afa tähtaeg ja reedene eksam.. seekord ei mängi välja vist. Aga reedel teeme topelt. Viimast korda isegi?

Ja seda ka, et Volüüm 3-e träkklist on paljulubav ja see talvine roheline muru võiks ka lõppude lõpuks lumega asenduda.