Ma tegelikult hoidsin pühapäeval suht meelega oma emotsioone tagasi, sest ma teadsin, et kui ma selle kõik korraga välja lasen, on nädala algus rikutud. Positiivselt. Ma ei saaks ju muule keskenduda, aga mul on nii huinjaalt palju asju teha, et ma lihtsalt pidin sundima ennast.

Ma peaks tegelt eluõnnelik olema ju! Sest kui nüüd hakata järgi mõtlema kogu eelmisele nädalavahetusele, eriti pühapäevale.. Alates sellest, kui ma kõndisin Kosmose poole ja nägin, et keegi oli Troopi logo ühele tee peal oleva maja seinale stencliga lasknud. Siis Hollika esine, Kaheksas Jaagu, Karli, Janely ja Olariga Mustikamõnu joomine, samal ajal kui trooperid soundchecki tegid. Nad lõpuks tulid ise ka Kaheksasse. Läksin küsisin, millal intervjuud teha saab ja siis hoopis Promoe küsis mu käest, palju nad plaatide ja särkide eest peaks õhtul küsima. Ma siis seletasin talle, kui kallid Eestis plaadid on, ta oli suhteliselt üllatnud. Ta isegi arvas, et võiks plaatide eest sota küsida, sest nad tahtsid võimalikult palju plaate müüa. Lõpuks jäi paika CD-d 150 ja särgid 200. Asi toimis, sest plaadid läksid nagu soojad saiad, ma jäin napilt Fort Europast ilma ja sain enam-vähem viimase Struggle Continues'i. Solitaria võtsin ka. Naiste särke neil loomulikult ei olnud, aga vana hea Troopi sall täitis oma aksessuaari koha. Nad pärast veel küsisid, et kust salli sain ja kust ma selle musta Troopi postkaardi sain, millele ma autokaid tahtasin, sest neid neil kaasas ei olnud. Rääkisin siis kevadisest Soome tripist neile..

Okei, aga kontsert ise. Esiteks see vanusepiirangu puudumine. Noh, tegelt rahvas oli okei ja eks see oli kindlasti suur asi neile, kes võib-olla Troopi esimest korda nägid. Kui ma pärast küsisin, et kas on mingi vahe sees, kui nad alaealistele või täisealistele esinevad, siis Pro rääkis, et sageli näevad alaealised neid esimest korda, on vaimustuses ja rokivad sajaga. Vanemad on sageli tagasihoidlikumad, nad joovad end kõigpealt täis ja siis rokivad. Nii ongi tegelt. Soomega oligi umbes nii, et nägin neid esimest korda ja siis oli ikka hullllhulllhullll. Seekord rokkis ka muidugi sajaühega, aga kuna ma enam-vähem teadsin, mis lugusid nad teevad ja mida neilt oodata, siis see efekt oli mõnevõrra väiksem. Aga siiski mitte halvem :) Tegelt erinevusi oli ka, Soomes nad näiteks tegid These Walls'i, Hurricane George'i ja Botaniskat, siin ei teinud. Oleks võinud tegelt, sest need vedasid rahva tõsiselt kaasa. Aga samas tegid siin jälle selliseid asju, mida Soomes ei kuulnud, nii et.. asi on tasakaalus. Peale laivi ja plaatide sign'imist (olime vist kõige viimased, kes Hollikast välja astusid, turvad pidid meid juba ise välja lennutama) suundusime Jaaguga Baronsi fuajeesse, et lisaks fotomaterjalile ikkagi paar sõna linti ka saada. Ees ootas aga Versuse tiim, kellel oli sama plaan ja lõpuks jagas Troop end ise nii, et me saime Promoe ja Cosmicu, Versusele jäi Embee ja Supreme. Meie vestlus muusikast/poliitikast/usust/jne venis tegelikult kolmveerandtunniseks ja saime alles ühest minema. Promoe pakkus meile veel puuvilju n shit. Meeldiv.

Ei tegelt, hullult lahe oli. Iga päev just ei chilli nendega, eks. Ja tegelt oleks tahtnud veel igast asju küsida/arutada, aga noh, teoreetiliselt (just nimelt teoreetiliselt, sest kuuldavasti oli asi vist siiski kahjumisse jäänud..?) satuvad nad siia varsti jälle, sest vähemalt Promoe'l on juba uue albumi materjal pooleli ja kui ta sellega järgmine aasta tuurile läheb, hakkavad nad juba uut Troopi kraami lindisama...

Kunagi saate näha/lugeda ka, aga kuna nii minu ja Manxi masinad "taguotsas" on, läheb aega. Piltidega vähemalt.
Troop jäigi vist tegelikult viimaseks suuremaks mölluks sel aastal, sest nüüd hakkab sess ja järgnevad kaks-pool nädalat on mõnus õppimismaraton. Pealegi, novembris nägin ma nelja välisartisti, varem ei käinud siin aastas ka nii palju?

Ja miks Hollikas siider 50 (viiskümmend!) eeki oli?
Ja nagu fakk, ülehomme hakkab juba detsember?!
Ja mul polegi see aasta sügismasendust olnud?!
Ja mis on elu mõte..?
(see viimane on suht inside joke tegelt)