tegelt.. ma ei teagi, kas ma peaks sellest üldse siia kirjutama. üldjuhul hoitakse ju kodused mured ikka enda teada? aga.. ma ei suuda enam vaikida ka, sest iga korraga läheb olukord aina äärmuslikumaks.
sain venna käest eile õhtul julmalt peksa. ta lõi mu pead mitu korda julmalt vastu põrandat. karjus mu peale. märatses. ja ma ei teinud midagi isegi valesti! ta lihtsalt läks endast nii välja. ma olen siiamaani shokis. istusin köögipõrandal, värisesin, nutsin, ei suutnud hingata. ema üritas mind rahustada, sai venna peale kurjaks, aga.. ma ei suutnud koju jääda. messisin vicale (sest rääkida ma ei suutnud) ja põgenesin viimase trolliga mustakale tema juurde. ta rahustas mu maha...aga siiamaani olen mingis pooleldi shokilaadses seisundis. ma ei saanud öösel magada. ema ka mitte. hullult mures on, helistab kogu aeg. ma ei suuda siiamaani inimestega korralikult rääkida, hakkan iga natukese aja tagant nutma. täiesti läbi omadega. sinikad..
ma ei saa siiamaani sellest aru, kuidas asjad nii said minna. ma ei saa mitte millestki aru. kardan. väga.

ma ei taha koju jääda. ma ei taha teda näha. ma ei tea mida edasi teha.
ma ei taha seda terrorit.. ma tahan ainult oma normaalset elu tagasi. kas seda on tõesti palju tahta? tahaks lihtsalt unustada..

kui veel nii läheb, annan asja ilma naljata menti. see ei ole normaalne, kui sulle 27-aastane tüüp lihtalt kallale tuleb. ja ma ei imestagi, kui ajalehed räägivad, et ainult 10% perevägivallajuhtumitest jõuavad politseisse.



..nüüd mõistate miks ma siit nii väga ära kolida tahan?