Home for Christmas

Kuni eilseni mul puudus igasugune jõulutunne. Aga kui õhtul kooli maailma kõige mõttetumalt jõulupeolt koju tulin (kuigi Reci osa oli lahe tegelt, rap saves the day:), võtsime Manxiga oma Delalt üle jäänud koksi ja läksime tegime Pärnu mnt viadukti alla eriti laheda lumeeide :) Lumes möllata oli lõbus. Kuigi riided pärast olid läbimärjad.
Ega mul praegugi veel erilist tunnet ei ole. Võib-olla sellepärast, et ma näen inimestes ainult muret ja kannatust, millele jõulud on vaid väike leevendus, kuid mitte lahendus. Mõnele on jõulud the lonliest time of the year, mõnele the happiest. Aga võib-olla hoopis sellepärast, et ma olen ise lihtsalt suureks kasvanud. Kes teab?
Mõtlesin, et kirjutaks paar rida teile, teeks linti, aga sedagi.. ei suutnud, vähemalt praegu mitte. Täna on vist juba hilja, sest paari tunni pärast sõidan traditsiooniliselt Vormsi, äkki leian sealt oma jõulutunde üles? Loota võib.

Teile aga, mu kallid, kõik, kes te siia vahel oma pilgu heidate..
Teile tahaks soovida rahulikke ja mõnusaid pühi..
..loodan, et leiate ka oma jõulutunde üles, kui teil seda veel pole :)



Lõpetuseks vana hea Visionääride If You Can't Say Love, pole küll jõululugu, aga sellegipoolest väga armas lugu..

(Since you were) always here
(I even) wrote the songs (and all the) time we shared
and if you can't say love (justice) will prevail
(and even) love will over come (and all the) evil will fail
and if you can't say love..