been thru hell

loogiliselt võttes see pidigi kuidagi nii lõppema, sest igal asjal/inimesel on piirid. mul pole nii hullu mental breakdowni kui eile õhtul varem olnud. ma lihsalt lambist nutsin terve õhtu, sest pinge oli nii suureks kasvanud ja pidi ju kuidagi mu seest välja pääsema. nojah, keegi tegelikult ei teadnudki kui rasked ajad mul on, ema ja vanaema vaatasid mind suurte silmadega kui ma oma paistes silmadega tulin ja ütlesin, et ma ei lähe homme (täna) kooli. ei läinudki. ei suutnud lihtsalt. vahel peab dayoffi võtma.
ma isegi ei tea miks ma seda siia kirjutan, kas teid üldse kotib see või mitte (olen tähele pannud, et täiesti võõrad inimesed käivad siin lugemas, on mu elu tõesti nii huvipakkuv?), aga siiski leian, et seda pole mõtet varjata ka.. ma olen ehtne näide sellest, mida kool inimesega teha võib.
homme on vähemalt de la soul! see tegelt aitab ka pingeid maandada (ma loodan vähemalt), sest järgmine nädal.. noh, ma pean nädal aega suutma oma isaga koos elada (=võimatu) ja seitsmest tööst/arvestusest ma parem ei räägigi.
täna tegelt peab minema veel füüsikat järgi tegema ja õppesõitu.

ja muuseas, see kolmapäevane "Laulurahvas" sõpruses oli ka spets. selline fiilitbäng, et..
monumendi video on ka lahe.



Cali Agents - Just When You Thought It Was Safe