sinu isiklik privaatsus

"hmmm... okei, pohhui."

need olid ta viimased kiired sõnad ja siis ta viskas toru hargile. ma olin suht hämmastunud. nagu.. kuidas? miks? milleks? sellist asja ma lihtsalt ei osanud talt oodata. tükk aega lihtsalt istusin ja vaatasin lolli näoga telefoni. ja ma veel arvasin, et ma näen teda täna ja kõik saab korda uuesti. aga ma vist eksisin. nojah, legendaarne lause "ma teadsin juba kevadel, et nii võib minna" peab jällegi paika, aga sellist ülbust ja pohhuismi ma ei näinud ette.

pärast seda viieminutilist paanikat helises telefon.

"davai, olen su maja ees."

...? ..??? ..ta tuligi. ta jälle mängis minuga? pikemalt mõtlemata viskasin jope selga ja kadusin alla. god damn kui hea oli teda jälle näha. ta arvas, et mul oli paha tuju. sellest ka see eelnev arusaamatus. a mul pole kunagi paha tuju kui ma temaga koos olen. positiivne. chillisime. kusjuures naljakas oli see, et sellest mitmenädalasest magamatusest/üleväsimusest/üleõppimisest mul katus täiesti sõitis. nagu ma oleks pilves. täiesti hull. sittagi ei saanud aru..tegelt ei pidanudki. isegi saksa õps ütles mulle täna "sa oled täna veidi rumal", kui ma ühte lauset ei suutnud korralikult tõlkida, kuigi ma teadsin täpselt selle tähendust. magamatuse uus tase = rumalus. eniveis. see oli tegelt quality time. see, mida ma vajasin. tema vist ka, sest ma olen tema Privaatsus. ja tema on minu Vaheldus. ehk kui tal teistest üle viskab, siis ta "põgeneb" nende eest minu juurde. ei, ärge valesti aru saage.. ma olen sõber. ma olen privaatsus. ja mul on juhe täiega koos!!!!

ahjaa, vabandust, et ma täna oma saadet teha ei jõudnud teha.. aga noh, asi oli seda väärt. see oli just see, mida ma vajasin. the hullumaja continues, aga nüüd vähemalt ma tunnen, et ma ei ela seda üksi läbi.
ta suudab üllatada.
ja iga päev ei topita sulle põlevaid tikke suhu ka :)

and you know what?

"can't keep runnin' awaaaaay..."

tõeliselt segane värk järjekordselt.