ebanormaalne

Mõtlesin tükk aega, kuidas alustada... aga praegu vist erilist vahet ei olegi.
Neljas päev läheb. Praeguseks on olukord stabiilne, kuid siiski väga korrast ära.
Need viimased 3 päeva olid ikka paras põrgu. Füüsilisi vigastusi eriti ei saanud (peale väikse peapõrutuse pluss paar sinikat, arst soovitas lihtsalt nädala kodus toibuda), aga see psüühiline trauma oli ikka päris hull. Ma pole vist varem kunagi 3 päeva järjest nutnud? Peaaegu oleks asi isegi menti jõudnud. Vennaga lihtsalt vältisime teineteist, ei suhelnud. Ta käitub nagu midagi poleks juhtunud. Pole vabandust palunud. Eile olin siiski sunnitud temaga esimest korda rääkima, aga see oli ka mingi 2 lauset. Õega rääkisin eile pikalt. Ta on hariduselt ju psühholoog põhimõtteliselt. Suutsin lõpuks rahuneda, kuid see viha, mida ma venna vastu aastate jooksul olen tundnud.. see ainult süveneb. Nägin enda jaoks parima lahendusena seda, et üks meist peab siit kaduma, temaga koos elada ma enam ei suuda. Aga see mõte maeti suht kiiresti maha, sest seda pole teiste sõnul praegu võimalik teostada? Nagu the fuck? Ja nüüd ma olengi sunnitud niimoodi edasi siin elama, nagu kõik oleks okei. Nagu midagi poleks juhtunud. Te võite mu viha ette kujutada. Tunnen ennast suht abituna selles situatsioonis. Kuidas ma peale sellist asja suudan üldse koolile uuesti keskenduda? Nagu god damn it, ma pean ju keskkooli korralikult ära lõpetama. Ja olgu see siis Tallinn või Tartu, kaon ma siit nii või naa. Ma pole suutnud selle nädala jooksul mitte midagi teha. Õppida, kirjutada.. autokooli ka ei läinud. Tahtsin täna juba lindistama minna... aga noh, praegu ei tule sellest ka midagi välja vist.
Kui järgmine kord veel midagi sellist peaks juhtuma, on ment ja sundravi garanteeritud.
Igaljuhul aitäh... neile, kes julgesid mulle toeks olla. Sest seda on praegu eriti vaja. Eks ma üritan siis uuesti kuidagi tagasi rajale saada. Raske saab olema..

Kas aasta saab veel sitemini alata?