Sattusin siin väga vanu postitusi lugema.

Kas ma tõesti olin/olen nii negatiivne inimene?

first things first

Okej, tuleb tunnistada, et enne on vaja lõputöö ära kirjutada ja võib-olla veel siin-seal ära käia, kui uuesti jutustamiseni jõuab. Et ikka oleks, millest rääkida. Ja see on naljakas ja natuke kummaline, et nii paljud endiselt arvavad, et ma ei ole Eestis. Pean ka selle suhtes midagi ette võtma, resotsialiseeruma. Aga siis, kui õige aeg on.

2010/1

Täna hommikul, õigemini küll lõuna ajal, ärkasin pärast eilset Check One Two’d natuke teises maailmas. Mul oli silme ees, kuidas ma ärkasin oma Rootsi toas, oma Rootsi voodis, tundsin, kui mugav see oli, vaatasin oma toas ringi – üsna väike, tühi ja armas, üks sein valge ja teine roheline. Hea omaette olla.Meenutasin, kuidas ma vanasti ärkasin, ennast vannituppa loivasin, kööginurgas kohvi tegin, kuidas külmkapis just palju süüa ei leidunud. Ja siis kas jooksin välja metroopeatusesse, et kooli jõuda või hakkasin kodus kooliasju tegema.

Täpselt aasta ja nädal tagasi ma läksingi. Eelmise jaanuari Check One Two oligi mu viimane pidu Eestis mõneks ajaks. See oli tegelikult väga mõnus nädalavahetus. Joni tuli meile Tartusse ja Tallinnasse esinema, kolisin Tartust Roosi tn majast välja, viimane saun kell 8 hommikul pärast pidu, Tallinnasse, pidu, äftekas. Ja kogu see stoori, kuidas me üldse Joni esinema kutsusime, kui sügisel ühel õhtul Roosis tema plaat all suures toas vedeles ja poistel oli vaja alust ühe asja jaoks ja siis ma mõtlesin, et kui Joni praegu teaks, mis tema plaadiga tehakse. Ja ma rääkisin talle ja poisid hakkasid huvi tundma, kes ta selline on ja kas peaks ta esinema tooma ja nii ta läks. Täpselt viimasesse nädalavahetusesse.

Viimased eksamid viimasel minutil ja minek. Sadamasse saatma jõudsid mu kaks parimat, mu kolm ratataa’kat ja väga viimasel minutil ka mu kallis naaber, kes alguses valesse terminali läks ka jõudis just siis, kui pidin laevale minema. Kalli ja tšau, tulge külla siis, eks. Kirjeldamatult tühi tunne, mis mind Rootsi poole sõites valdas, jättes kõik selja taha ja olles valmis uuteks seiklusteks.

Seiklusteks, mis said alguse kohe esimesel koolipäeval, kui hommikul kooli minnes jõudsin tagasi alles.. järgmisel hommikul. Et siis uuesti kooli minna. Esimesed loengud ja seminarid, esimesed kursakaaslased, esimesed välistudengite peod, esimesed filmiõhtud, esimesed linnaga tutvumised.. esimene reede, pidu naaberülikooli Kungliga Tekniska Högskolani (KTH) campuses kella 6ni hommikul, et siis edasi Gärdetisse minna, et siis lõuna ajal Nynäshamni vanatädile külla minna. Ma väsitasin ennast juba esimesel nädalal päris korralikult ära. Ja see oli alles algus, sest tegelikult olid kõik need viis kuud väga intensiivsed ning uni oli viimasejärguline. See vist oli ka põhjus, miks ma varem midagi ei kirjutanud – koguaeg oli nii palju toimumas, et ei jõudnud järge pidada. Ja oleks siis nii, et asi piirdus viie Rootsis elatud kuuga, oh ei. Mingitel kummalistel asjaoludel jätkus nii mõndagi ka sügisel.

Varsti jätkan.

life is elsewhere

Ma lihtsalt mõtlen sellele iga päev. Koguaeg. Mõeldamatu on jääda, võimatu minna.

Kui 5 kuud nii väga ei muuda, siis 6 päeva võib palju muuta.

Miks ma nii kuradi kangekaelne olen.

See peaks ju nii lihtne olema. Aga ma oskan selle enda jaoks nii raskeks teha. Nagu vist kõikide asjadega.

Ma kunagi postitan selle pika teksti Rootsi elust ka ära.

Aasta alguses oli meil koolis üks eksperimentaalne projekt, kus me kogusime linnaruumist pilte ja jutte, laadisime need erinevatesse virtuaalsetesse võrgustikesse ja proovisime neid omavahel ühendada. Suurt midagi (kasulikku) sellest välja ei tulnud, aga idee tasandil oli huvitav ikkagi. Sellega seoses tegime endale kontod erinevatesse sotsiaalvõrgustikesse. Peamised "töövahendid" olid BrightKite, Flickr, WordPress, Twitter. Soovi korral ka Facebook jm. Sellest ajast jäi mulle Twitteri konto ja alguses ei osanud ma sellega midagi peale hakata, see tundus kõige mõttetum üldse. Plaanisin isegi selle ära kustutada. Aga siis mingil hetkel muutus Twitter jube populaarseks ja enne kui ma arugi sain, tekkisid mulle järgijad ja ma ise hakkasin jälgima teiste tegemisi. Ja nüüd ongi vist nii, et Twitter killed the Blogger (samamoodi nagu Facebook Orkuti). Palju igapäevajuttu läheb sinna ja siia ei jõuagi enam kirjutama. Või siis on nii palju öelda ja korraga ei jõua, lihtsam on lühikeste fragmentidena iga päev midagi postitada. Samas ajab kogu netisotsialiseerumine vahel ka segadusse: kas ma ikka tahan ja peaksin oma tegemisi maailmale jagama? Keda huvitab? Kas ma peaksin kirjutama eesti või inglise keeles? Kas ma peaksin Twitteri postitused ühendama Facebookiga? MSNi kõrvale on tekkinud Skype, Google Talk, Facebook chat. Uus Myspace'i "sisekujundus" üritab ka Facebooki kopeerida, aga näeb suhteliselt jube välja. Keegi üldse kasutab veel Myspace'i? Ühesõnaga, kogu selle paljususe juures tekib üldse tahtmine sellest kõigest kaugeneda ja päris elu elada. Võib-olla ka seetõttu ei ole ma väga viitsinud siia kirjutada.

Aga kui kedagi peaks ikkagi huvitama, mis mul siin viimastel kuudel toimunud on, siis pikk jutt lühidalt kokku võttes oleks selline, et suve lõpus tulin töölt ära ja kolisin poole kohaga Tartusse. Nüüd hakkan seal juba vaikselt otsi kokku tõmbama ja valmistun kuu aja pärast mõneks ajaks Stockholmi kolima. So there you go, need kevadised uitmõtted saavad teoks. On ilmselt äärmiselt loll mõte raskel ajal vabatahtlikult töölt ära tulla ja rotielu elada, aga siiamaani pole väga kahetsenud. Tartus on hea rahulik olnud ja eemalolek on mõnus vaheldus.

Muidugi on siia sügisesse mahtunud väga legendaarseid nädalavahetusi siin ja seal. Äramainimise mõttes meie Tartu majapidu sügise alguses, siis mõned Tallinna peod, mis on tipnenud näiteks väga jaburate kokkusattumustega kell 5 hommikul. Nüüd viimane nädalavahetus oli päris huvitav, järjest olid Onyx ja Illa J. Kaks täiesti erinevat laivi nii publiku kui energia suhtes. See viimane muidugi kannatas rahva vähesuse all, samal ajal kui Onyxil oli täismaja, aga lugude poolest läks rohkem korda. Rääkimata siis sellest, et mul millegipärast õnnestus nendega pärast laivi backstages tundide kaupa rääkida. Priceless. Ja siis pühapäeva õhtul sattusin täiesti juhuslikult peale Masta Ace'i videochatile. Tüüp mäletab Eestit väga hästi ja tuleks väga hea meelega tagasi, kui mõni promootor tooks.

Ja kõige lõpuks muidugi see, et aasta on möödas. Mitte see, et aasta hakkab läbi saama, vaid aasta möödub sellest ühest elumuutvast sündmusest. See on omajagu asju mõjutanud, nii heas kui halvas mõttes. Aga ka mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Vähemalt mitte praegu.

raamatunurk

Ma ei ole küll suur blogiturunduse fanatt, aga kuna õde mulle kunagi "Roheliseks kasvamise" kinkis ja sellest ajast peale olen Epu ja Petrone Prindi tegemistel silma peal hoidnud, siis otsustasin kaasa minna ka nende väikese blogikampaaniaga. Lugu siis järgmine:

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:

http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:

- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv

- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud

- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.

- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini

- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

poolteist aastat hiljem

Hei,

See kõlab tõenäoliselt nüüd üsna lambikalt, aga ma sattusin kunagi tuttavatuttavatuttava kaudu sinu blogile ja täna lugesin jälle seda - juhtusin lugema üht vana postitust sellest, kuidas sa ühel poisil dj shadow kotti nägid ja seda hullult tahtsid, aga ei leidnud. Noh, ja ütleme nii, et ma tean, mida see tähendab hullupööra mingist asjast obsessed olla ja seda mitte kuskilt leida. Vot ja ma tahtsin siis öelda, et leidsin ühe netipoe, kus sellist kotti müüakse. Juhul, kui sa pole veel seda leidnud, siis palun (link).

Wow, it DOES come back to you. Jah-jah, varsti pikemalt.