the escapist

Tallinn matab oma tavalisse rutiini. Ka sellepärast ei olnud varem mahti kirjutada. Praegu on tegelt isegi üsna ilus - see sügise värk ja selline rahulik vahelduseks. Aga teisest küljest on oht sellesse unelevasse olekusse ära kaduda. Kui Tartus käisin, äratas see mind korraks üles. Isegi raputas üles, nagu ta seda alati teeb. Eriti pärast seda segast suve. Ma omamoodi vihkan seda, samas armastan. Mul ongi Tartuga see igavene armastuse-vihkamise suhe. Armastan, kui positiivselt see linn mulle mõjub, samal ajal kipun ennast vihkama mingite asjade pärast. Ma arvan, et see kunagine võrdlus, et Tallinnaga olen "abielus", aga Tartu on "armuke", kes vaheldust ja põnevust pakub, aga kelle juurde kunagi ei saa jääda, väga mööda ei olegi. Aga räpp oli ka okei jah.

Viimasel nädalal olen palju uut Streetsi kuulanud. Tööl arutasime, et Streets läheb iga plaadiga aina emomaks. Mitte otseselt halvas mõttes. Uuel plaadil pärleid on. Mul oli The Escapist peale Tartut nii teemas, sest ma ei osanud enam kusagil olla. Heaven for the Weather on täiesti gospel :) Aga selle esimese plaadi teravust ja mänglevust igatsen küll natuke taga. Hetkel on mängijas Take'i instrumentaalalbum Earthtones & Concrete. Üsna kosmos. Avastasin Take'i selliselt kogumikult nagu From L.A with Love. Kellele nt Flying Lotus meeldib, võiks selle välja kontrollida (FL on ise ka seal esindatud). Exile on ka. Ja no Dirty Science on mu albumite topis väga kõrgel kohal :) Teisest küljest soovitas Take'i Kissey Asplund, sattusin temaga mingi aeg kirjavahetusse (jaa Kissey plaat on ka super!). Ta postitab aeg-ajalt päris ägedaid asju oma blogisse. Kui Earthtones & Concrete liiga rahulik ja ulme on, siis uuem reliis Dirty Decibels of Thomas 2000 EP on ehk parem. Või noh, tuttavaid sämpleid on palju :)

Koolis on okei. Uus kursa on mõnus. Ja nii ongi.