Eilne Sigur Rosi kontsert oli tõenäoliselt mu selle aasta parim kontserdielamus. Seda maagilist muusikat ja õhkkonda, mis Rock Cafes valitses, on raske kirjeldada. Lihtsalt vaata ja imesta. Ja naudi. Kuidas rahvas alguses hiirvaikselt jälgis ja lõpus nii intensiiviks kätte läks. Vahepeal sulgesin silmad, sest nii hea oli lihtsalt, aga ometi tahtsin näha, sest see kõik oli nii ilus. Gobbledigooki ajal plaksutamine, konfetimasinad "lume" tekitamiseks. Isegi ei see seganud, et Rock Cafe oli ülerahvastatud ja õhku eriti ei olnud. Ma olin täiesti võlutud. Ja ausalt poleks seda kontserti kuskil mujal ette kujutanud, kui siis ainult kuskil Islandi looduses. Kui pärast linna jõudsin, olin täpselt sellises seisundis, et süda peksis ja ma hingeldasin. Uskumatu, mida muusika võib teha. Ja muidugi õhtu sellega ei piirdunud. Kui joon alla tõmmata, siis ikka korralikult. Kummaline tunne on täna küll, aga vähemalt olen kindel. Et see on ühe ajastu lõpp.

Nüüd aga paariks päevaks saarele ära.