case study

He's fucking everywhere. Ma võin temast 5 või 10 või 17 korda üle saada, aga ikka vahel täiesti juhuslikult koperdan kuskil ta otsa. Ma ei juurdle enam selle üle, kas see on saatus või mitte, sest ma tean, et pean eluga edasi liikuma. Aga see mäng ei ole läbi. Ikka veel ei ole.

14 postitamata drafti viimase poole aasta jooksul. Midagi nagu oli? Oli, palju oli. Samuti ka palju põhjuseid, miks neid mitte postitada. Võib-olla oleks nüüd aeg üks vähem emotsionaalne kokkuvõte asjade käigust teha.

Jaanuar andis lootust, et alanud aasta võib päris põnev tulla. Korter ja juhtumised, mis raputasid mu maast lahti ja keerasid elu mõneks ajaks pea peale. Jaanuaritormi kulminatsioon saabus jaanuari viimasel õhtul. Arusaam, et olukord on liiga heaks ja mugavaks läinud ning et edasi läheb tõenäoliselt ainult raskemaks. Sest nii ju ei olnud ometi plaanitud ja oleks vist parem, kui tõmbaks hoo maha. Tehtud. Täispottis iroonia oli see, et samal ajal tuli raadiost White Stripes'i Conquest. Kommentaarid oleks siinkohal vist üleliigsed. No üldse see R2 öine playlist on üsna ebareaalne.

Veebruar. Mul ikka võttis aega, et see kohale jõuaks. Sest karta oli, et ma olin selleks ajaks juba omadega üsna sees, kuigi eitasin seda pikalt. 1. veebruari hommikuks oli lumi maha tulnud (footprints in the morning snow / you got me rocking like an echo, echo). Samal õhtul oli vaja olukorda veel kindluse mõttes testida tollel kurikuulsal Kadugu Mõistus Cafél, mis pakkus kõneainet mitmeks kuuks. Sain negatiivse tulemuse. Ülejäänud veebruar läks nii, nagu olin peale intensiivset sessi jaanuaris ennustanud - 3 nädalat joon ja siis tõmban nädalaks eksiili. Kusjuures täpselt nädal aega hiljem tollest jaanuariõhtust oli mintsas ühe töökaaslase lahkumispidu. Varem kohale jõudes tuli raadiost jällegi Conquest. Mul oli tunne, nagu saatus või keegi irvitaks mu üle. Aga muidu oli see vist üks muhedamaid õhtuid minu juures üldse. Kuu lõpus kadusingi nädalaks Rootsi. Eemalolek eriti ei aidanud, aga mul oli seda siiski vaja. Vaja korra aeg maha võtta ja teises keskkonnas olla. No ja päriselt, ma vist ei tunne ennast kuskil mujal välismaal nii koduselt kui Rootsis. Juurte värk vist, aga enam ei saa ka selles kindel olla.

Plirts-plärts-märts. Esimese hooga meenub Little Brotheri tripp Tartusse. Kuu lõpus oli mu sünnipäevapidu. Mis oli üsna kummaline, ent huvitav. Tegelt päris äge. Aga ikkagi imelik :) Tänks, et te nii vahvad olete ja kahju, et osad tulemata jätsid.

Aprill. Kooli lõpp hakkas lähenema, mis tähendas, et pidasin vajalikuks ennast sotsiaalsest elust mõneks ajaks välja lülitada. Otsustasin lihtsa tüdruku eluga jätkata, aga selle vahega, et kui enne ei tahtnud teistele probleeme tekitada, siis nüüd ei tahtnud endale probleeme kaela tõmmata. No ja tulemus oli draama draama otsa. Lisaks mingitele suhtedraamadele lõi mind mõneks ajaks rivist välja üks asjaolu, mida ma terve elu olin alateadlikult kahtlustanud. Sain oma kahtlustele alust juurde, aga ei saanud neid ometi kontrollida, sest vahepeal oli mingi teine anomaalia üles kerkinud, mis ei lasknud mul ühte olulist vestlust ette võtta. Võiks ju öelda, et sellised asjad juhtuvad ainult filmis. Aga ju siis mitte. See poleks elu, kui sellised asjad ei juhtuks, nagu üks mu sõber ütles. Ühesõnaga üsna raske kuu oli. Kontserdielamustest tuleks Gonzalez kindlasti ära märkida.

Mais lõpuks lülitasin end välja ja kirjutasin 2 nädalaga oma lõputöö valmis ning tegin viimased eksamid ära. Sain tädiks. Bädel oli äge.

Juuni. Kooli lõpu järgne debor. Massive Attack. Suvi?

Mis edasi? Homme lõpetan ülikooli. Kell 10 hommikul. Võite lilli mulle tuua. Ja sealt edasi? Teate, mul pole õrna aimugi.