random

Ma täna taaskord veendusin, et elu on vahel ikka kummalisi juhuseid täis. Eelmisel suvel Rootsist tagasi tulles sattusin laeval ühe suvalise noormehega hängides juhuslikult vestlusesse ühe vanema mehega. Tal oli üsna omamoodi elufilosoofia, põhimõtted, huvid. Rääkisime näiteks universumist ja unenägudest. Ta rääkis veel oma perest ja isegi ühe üsna privaatse asja, mida mingile suvalisele inimesele niisama ei räägiks, aga mis võib-olla aitaks mõista tema põhimõtteid. Ta ütles ka oma nime. Olles hämmastunud tema sellisest nägemusest elule, guugeldasin hiljem ta nime ja leidsin, et ta on tavaelus täiesti tavaline inimene, kes töötab täiesti tavalises firmas. Okei siis, olin teadmise võrra rikkam ja unustasin selle ära, sest tõenäoliselt me enam ei kohtu.

Täna hommikul tuli töömeilile kiri, et ühest firmast tulevad inimesed meie kontoriga tutvuma, kuna plaanivad võib-olla oma kontori kõrvalhoonesse kolida. Esimese hooga ei reageerinud ma sellele, aga firma nimi oli kuskilt tuttav. Siis jagasin lahti, et see on see sama firma, kus töötas see mees, kellega suvel laeval rääkisin. Ei teinud ka siis sellest suurt numbrit, sest arvasin, et olen selleks hetkeks juba kontorist lahkunud. Aga aeg venis ja mul oli vaja veel infot otsida ning jäin kauemaks tööle. Lahkudes oli juba täitsa ära unustanud, et nad pidid tulema, aga siis nägin palju inimesi eesruumis. Ja tuli meelde. Ja siis nägin teda. See oli eriti kummaline lihtsalt. Mingi hetkeline pilguvahetus, ta tõenäoliselt ei tundunud mind ära, sest mul olid prillid ees. Aga mul tuli selle hetkega kõik meelde lihtsalt. Kuidas me kella ühe paiku tol ööl Ahvenamaa sadamas seistes rääkisime mingitest asjadest ja kuidas see kõik kokku nii veider, samas huvitav tundus. Nad olid just kontorist lahkumas nagu minagi ja ta tuli lifti ja seisis mu kõrval. Imelik noh, mu kõrval seisab inimene, kelle elust ma nii palju tean, ometi me nagu ei ole tuttavad. Ma ei hakanud teiste juuresolekul rääkima ka, et kuulge ma tean teid, mäletate rääkisime eelmisel suvel. Sest noh. Äkki ta oli näiteks joonud ja ei mäleta. Äkki see oli mingi rändom vestlus. Ja jätsin asja sinnapaika.

Aga teel koju mõtlesin, et veider ikka, kuidas sa kohtad oma elus mingeid inimesi võib-olla esimest ja viimast korda. Aga võib-olla siiski mitte. Kuidas mingite juhuste läbi inimeste teed ristuvad. Ma võiks neid näiteid tuua veel ja veel, aga see tänane littis kuidagi eriti. Selle noormehe saatusest, kellega ma hängisin, ei tea ma muidugi midagi. Me isegi ei vahetanud nimesid ega kontakte ja ta ausalt öeldes ei mängind selles loos mingit suurt rolli ka.

Enivei. Ma siis lükkan teistest asjadest kirjutamise jälle edasi.