Karta on, et kell on praeguseks juba tunnikese üle südaöö tiksunud, jõulud on ametlikult käes ja ma võin vist lõpuks isegi lahase käe ümbert ära võtta. Aga üsna ootamatult on käsi täna valu teinud, ei teagi nüüd millest.

Nagu ma vaikselt ennustasingi, ei saanud ma asjadest kirjutada enne, kui mingid vaheetapid olid möödas ja kui ma lõpuks siia - keset rahu ja vaikust - saabusin. Jah, pärast kahte päääris pidust päeva kodulinnas võtsin oma n+7 asja ja tulin lõpuks pühadeks Vormsile. Ainuke koht, kus rahu leian.

Viimased ma ei tea... kolm kuud on vist ühtlaselt retsis tempos läinud. Ikka sama kool+2tööd+muu värk. Ei vaja vist pikemat kirjeldamist. Aga siis nüüd detsembri alguses oli üks ootamatu juhtum. Teate seda vanasõna vä, et annad bemmile käe, võtab sõrme? Päris nii hull ei olnud, aga palju puudu ka ei jäänud. Aitasin vennal mingit 80-kilost bemmi mootorit tassida (ta muidugi arvab, et väike õde saab kõigi meestetöödega hakkama kui teisi pole käepärast) ja juhtus nii, et kui me selle korraks maha panime, jäi mu käsi sinna kuidagi õnnetult alla. Nii õnnetult, et parema käe ühte sõrme lõikas sisse ja murdis kõõluse. Alguses nagu ei saanud arugi, aga kui läbi kinda verd hakkas voolama, tahtis pildi eest kiskuda. Edasised sündmused viisid mu järjekordselt traumapunkti. Manki viis, ise ta murdis nädalad varem varbaluu ja no üldse meil need igast asjad samal ajal juhtuvad, olgu see siis luude murdmine või tädideks saamine. Arst tegi kindlaks, et ma ei suuda seda sõrme kokku painutada ja ilma pikema jututa pidin opiriided selga ajama ja ootama, kuni kirurg viitsib muga tegeleda. Mingi tunnikese passisin pidžaamaväel seal ooteruumis. Need pidžaamapüksid olid mulle lootusetult lühikesed ja õde keeras sääred ülespoole, et "stiilsem oleks". Et nagu kellele seda stiili traumapunktis vaja on?? Enivei, varsti viidi opile. Kirurg oli muhe, poole tunniga õmbles kõõluseotsad kokku ning samal ajal kuulasime raadiot ja rääkisime juttu. Pani käe lahasesse, luges sõnad peale ja saatis koju. Rändompühapäevaõhtul elu esimene opp.

Ma loodan, et see on umbes viimane kord, kui ma seletama pean, et mis juhtus. Sest kuhugi seltskonda minnes keegi paratamatult küsib, et kuule miks su käega juhtus? Eile Pille juures osad said juba aru, et ma ei viitsi sellest rääkida ja tüübid tegid isegi nalja, et tal jäi skrätsides sõrm nõela alla vms :) Tore (remondi)pidu oli igaljuhul. Enivei, need kolm nädalat olen põmst ainult ühte kätt kasutanud. No ja täiesti hakkama saanud. Õnneks jäi kirjutamiskäsi terveks. Isegi klubis sai käidud, see oli isegi veel siis, kui ma alksi ei tohtind juua. Händelitav. Mõnes mõttes on see olukord isegi hea. Hea, et ma jaanuarini haiguslehel olen ja saan hetkeks kooliasjadele pühenduda. Sest reaalselt nagu ma tegin enne 16-tunniseid päevi stiilis hommikul kontorisse- päeval loengutesse- õhtul teisele tööle- öösel õpin. Paar nädalat oli talutav, aga siis nagu hakkas räigelt väsitama. Mingi stressikeissonen oli ka vahepeal, aga see oli pigem rutiin. Paar päeva peale oppi käisin koolis juhendaja juures mingit bürokraatia hammasrataste vahele jäänud juhtumit lahendamas, rääkisime veel lisaks maast ja ilmast ja ta nägi asja umbes nii, et see ületöötamise oht on nähtamatu, aga reaalne. Et kui sa näed seda punast tuld ja hoo maha võtad, siis on okei. Aga sageli seda punast tuld ei märgata, siis hiljem on palju keerulisem olukorrast terve nahaga pääseda. Ta rääkis mulle tuttavatest, kes olid mitmeks kuuks haiglasse sattunud või isegi enesetapu teinud. Neist asjadest ei räägita, aga need juhtuvad. Ja see minu väike õnnetus võis ka vabalt punane tuli olla. Ma nagu praegu ei kujuta ette, et kui ma viimased kolm nädalat oleks tööl ka käinud, et kus ma lõpetand oleks. Et no mul on töötagi neid neljatunniseid öid ja muud küllaga olnud. Retsus.

Ja jõulud on lihtsalt lisastress. No ja ei saada vist Orkutis scrap to all your friends vä. Ja see kingiteema, umbes et sa ei peaaa kinki ju tegema, aga kui sulle vastu tehakse, siis nagu on pärast veits imelik tunne. Süümekad vä. Või häbi, nagu üks sõber mainis. Või noh, ühesõnaga selline nähtamatu kohustus. Mitte et mulle ei meeldiks kinke teha - meeldib küll, aga mul peab olema nagu aega mõelda ja kingitaval peab mingi emotsionaalne väärtus olema, miks ma selle asja just temale kingin. Idee loeb. See aasta on nii aega kui ideid raske leida.


Ma siinkohal katkestan ja räägin ehk homme-ülehomme edasi. Sest rääkida veel on. Ja teie, võtke maru rahulikult, eks? Lähen magan nüüd ennast üle pika aja korralikult välja.