welcome to the best years of your life (2)

Seekord võib-olla irooniaga.

Naljakas, et kui ma reaalselt kirjutama hakkan, on kõik need mõtted ja sõnastused peast läinud. Et mida ma nüüd öelda tahtsingi? Üldse, see kirjutamise teema. Et ma ei oska enam pikki (põhjalikke?) postitusi kirjutada, milles asi on. Kas mul pole enam midagi öelda? On, aga ma ei oska. Räpiga veits sarnane keiss, eks. Hetkeks nagu isegi tundus, et see kirjutamine on rohkem kohustuseks muutunud. Et jah, asju toimub, ma nagu peaks nendest rääkima. Milleks samas. Kõik on tahtmises kinni. Ma aega-ajalt tahan ennast tühjaks kirjutada, et edasi minna. Sageli ei tee ma seda siin. Draftid kogunevad, aga ei ma postita neid. Või siis ma ei oska ikkagi. Mul on praegu vaja umbes kuu ajaga mingi 20lk seminar kokku kirjutada pluss vähemalt 4 referaati. Töö jaoks mingeid aruandeid kirjutada. No ja üldse ei suju, natuke murelikuks teeb juba. Keska ja kirjandite kirjutamise kuldajad on möödas. Pluss aeg, nädala sees on lootusetu variant. Minust on pühapäevakirjutaja saanud.

Möödunud nädal oli jällegi üks imelik nädal, kuigi ma ei mäleta enam päris täpselt mis põhjustel. Kui ma hakkasin seda pühapäeval kirjutama, siis nagu veel oli ähmaselt meeles, täna enam mitte. Et noh, eile oligi selline olukord, et panin parajasti eelmise nädala töötunde kirja, sest õigel ajal ei jõudnud, ja ma nagu tükk aega vaatasin lolli näoga märkmikku, suutmata meenutada, mida ma eelmisel kolmapäeval ja neljapäeval tegin, kas ja kui pikalt üldse tööl olin. Täielik müstika noh, ma ei mõelnudki välja. Mingites loengutes nagu käisin, aga enne ja pärast seda? Asjad on niivõrd üle pea kasvanud, et midagi ei püsi meeles enam. Kui ma midagi tegema pean, siis palun tehke kindlaks, et ma selle ka kirja paneks, muidu mul päriselt läheb meelest.

Tervisekeissonen. Antibiotsiga sai ühele poole, enam ei ole tunne, et tahaks koguaeg ropsida. Aga igast arstide juures käin edasi. Tervis pole küll teema kirjutamiseks, aga jube nüri on kuidagi. Et okei, nende pidevate põsekapõletike teema saab korda ehk, kuigi karta on, et tuleb opilaks ära. Siis hambaarst. Sellest nagu väga ei taha rääkidagi, veits nutune olukord, rahas väljendades mingi 20-30k keiss, mis nagu väga ei rõõmusta. Pean jälle õppelaenu võtma? Ma vist never ever ei saa siit ära kolitud pluss mingid muud investeeringud peab ka teadmata ajaks edasi lükkama. Isegi siis, kui mul on lootust varsti rohkem palka juurde saada. On mul üldse aega tööl käia, kui kool tahab lõpetamist? Keeruline. Kusjuures naljakas, et kui mul Tartus olles olid need silmapõletikud teemas, siis nüüd lõpuks mingi 2 aastat hiljem, lihtsalt ühel hetkel sain aru, et milles probleem on. Et sa ei näe probleemi, kui see sõna otseses mõttes su silme ees on. Kuidas nemad seda tol hetkel ei taibanud, kuidas mina selle peale varem ei tulnud. Toredad noored residendid olid jaa, soovitasid eriala vahetada jne.

Nädalavahetus kammis päris retsilt ära. Mitte seetõttu, et ma peale biotse üle pika aja juua sain vms, aga üldse. Mingi päris räige reality check käis üle lihtsalt. Reedel oli mingi tavaline "lähme teeme Juuksuris ühe õlle" keiss, aga nagu sealt edasi. Mingi müstiline jõud sundis mind pärast ühte kõnet kell 1 öösel takso võtma ja Koplisse sõitma. Ja noh, ju see oli vajalik, sest mulle pole juba ammu reaalsus niimoodi kaikaga pähe löönud. Ma olin terve laupäeva päeva nii juhtmes ning lubasin endale, et ma kohe päris kindlasti muudan edaspidi ühte asja. Et ma kohe päris kindlasti peaks lõpetama selle enese kiusamise ja lollitamise. Isegi, kui sulle see natukene meeldib, isegi, kui vahel nii raske on "ei" öelda. Ei, aitab. Varem see toimis, enam mitte.

Got so complicated after we touched each other
I must admit it felt so good but you have another
You've been fighting so long how could you forget it?
We could do a whole lot of things but you're sure to regret it

Ma ei väsi kordamast, et Vibert ja Lidell on retsid tüübid.




Laupäevane pidu oli ka .. check one two mõnes mõttes. Et noh, polnud esiteks juba tükk aega tšekil käinud või sellistel tavalistel räpikatel üldse. Väsimus, tüdimus, vanadus, ajapuudus ja kõik need muud tüüpilised tööinimese põhjused võib-olla. Maitea, jube imelik oli kuidagi, eriti nagu pärast seda reedest laksu. Jõime Pärnu räpparitega pudeli jäkut Estonia taga ära ja läksime peole. Vägaväga palju inimesi tšeki kohta, väga palju tuttavaid. Hea pidu, aga see kõik nagu kadus ära mu jaoks ja ma ei osanud seda nautida. Justkui ma ei kuulnud muusikat, mida DJ'd mängisid, ei näinud laivi, videot, ei tantsinud, olin lihtsalt. Rääkisin juttu, passisin niisama. Võib-olla olin purjus, aga samas mul ei olnud lõbus. See nagu flippis ära veits, et kas asi oli tõesti ainult selles päevas kinni või ma ei oskagi enam räpipidusid nautida. Ja kui "räpipeod" need räpipeod ikkagi on. Viimane "tõeline" räpipidu, mida ma päris retsilt nautisin, oli kahtlemata DJ Muggs. Jube möll nagu vanasti. See oli vist ka natuke situatsioonis kinni, tegin samal õhtul hilise kellaajani kooliasju ja peale seda oli juba selline suvakas olek, et no ok, läheb siis peole, kuigi väga ei viitsi. Ja siis tuli see üllatus, et nii hea pidu vä. Mul oli tõesti retsilt hea olla seal (järgmisel hommikul mitte, haha). Kuna ma Psycho Realmi teemasse polnud varem väga süvenenud, oli see ka päris positiivne üllatus. Cypress Cypressiks, minu meelest igal räpikuulajal on päris kindlasti oma cypressi-periood olnud. Mandatory.

Mis natuke teemasse haakub, on ka see suitsuseadus, et klubis/pubis kusiganes ei tohi enam suitsu teha. Mitte et ma suitsetaks, aga ikkagi. Mingid täiesti uued sotsiaal-majanduslikud olukorrad tekivad. Okei, esiteks häirib see, et klubid haisevad. Varem suits neutraliseeris kõik ära ja see ei häirinud, nüüd nagu lööb kõik ninna. Mulle isegi Juuksur ei meeldi enam nii väga, sest seal on kopitanud keldrihais koguaeg. Ja teiseks, on see keelustamine ikka nii tervislik? Ütleme, et kui sa ise ei suitseta, siis ikkagi vähemalt osad su sõbrad suitsetavad. Ja kui nad pidevalt suitsuruumis või õues passivad, siis ikka paratamatult räägid ka seal nendega juttu. Krahl on nagu ideaalne näide sellest. Ma passisingi enamuse ajast seal siseõues vist, sest kõik olid seal. Ja no lähed kluppi oma napi pluusiga, pusa ei hakka ju kaasa vedama, nagunii on sees palav, ja siis oled vahepeal seal õues ja saad külma ning hommikuks on nina kinni. Tervis tuleb, indeed. Ja kas keegi üldse peol ka on?

Okei, mis veel. Eile Camp Lo'l ei käinud. Ma nüüd peaks mingi veenva põhjenduse tooma, eks. Eriti arvestades, et nende eelmine laiv oli raudselt üks parimaid, mida näinud olen. Aga maitea, mul lihtsalt ei olnud nagu seda tunnet, et ma nüüd täiega tahan sinna minna. Muidugi oleks tore vaadata, aga kõik see valmisseadmine-ja-lähmekluppijaootame nagu ei kutsunud üldse. Eriti arvestades fakti, et pidin täna enne kukke ja priitoomevenda (kes muide tantsib üllatavalt hästi) üles tõusma ja itta sõitma. Ja maitea, ma nagu väga ei kahetse ka. Ja see teebki nagu murelikuks veits, et ma ei viitsi/jaksa enam. Nädala sees, pidu, ei. See tööelu võtab liiga võimust.

Maitea, tänane oli üldse üks veidramaid päevi mu elus. Olin Jõhvis tööasjus kahel arutelul ja siis käisin objektil ka, st Jõhvi linnapargis. Reaalselt ilus koht nagu. Umbes selline, et oravad jooksevad sulle vastu, söövad peo pealt seemneid ja siis isegi tihased julgevad su peo peale sööma tulla. Päris ilus hetk oli. Enivei, see selleks, kõige ajukam asi juhtus peale seda. Jälle see terviseteema. Kui koju jõudsin, oli kõht hellarilt tühi ja leidsin kapist mingi singivõileiva. Ma muidugi kiiruga ei märgand, et seal peal oli paar kalatükki ka ja noh, ma olen umbes retsilt üliallergiline kala vastu. Kohe tekkis reaktsioon ja pool tundi hiljem olin traumakas tilguti all. Emo intensiivis õigemini, nagu silt ütles. Erakorralisemeditsiiniosakondjees. Ja see oli hullult ajukas. Lihtsalt vedeled ja passid, kuidas liiter mingit lahust su verre lastakse, tund aega tagasi oli kõik okei. Lõust on endiselt veel paistes, ehk läheb homseks üle, tahaks nagu Tartu minna. Seda muidugi juhul, kui ma ikka jõuan hommikul analüüsid ära tuua, R2-es Mysti plaatidel järel käia, praksi minna, töölt läbi käia ja tänased asjad läbi arutada jnejnejne. Vaba nädalavahetus kõlaks palju paremini.

Aa, kunagi umbes mainisin, et Marco Polo "Nostalgia" taustaga läheks see "21 Questions" reffu päris hästi kokku. Mul tekkis veel üks ajukas seos, nimelt Ben Westbeechi "Taken Away From" taustale hakkasin üks hetk automaatselt Oasise "Wonderwalli" laulma. Päris veider noh. Kahjuks pole linki anda.

Lõppu veidi ajuloputushuumorit ka




Aga mul pole jutud kaugeltki otsas veel.

Ahjaa, all in all, ma saan tädiks ka. Naiselik vaist on siiski olemas.