welcome to the best years of your life

Mm, ei see ei ole iroonia. Aga kes teab. Tegelt mõtlen seda uut Ben Westbeechi albumit, mis on puhas kuld lihtsalt, päriseeelt. Pärast Brownswood Bubblers Two'd korraks nagu see Brownswood Recordingsi vaimustus jahenes, aga nüüd tuli sajaga tagasi. Ja üleüldse, see teistele plaatide tellimine on kurjast, sest need on kõik nii ägedad, et kahju on ära anda. Mul on veel väga paljudest plaatidest vaja rääkida.

Natuke ebareaalne nädal on olnud. Põmst olen terve nädala haige olnud (ehk siis paras aeg kirjutamiseks), jälle antibiootikumi keiss. Natuke kahtlane, et nii tihti, läheb edasisele uurimisele. Ja sellest hoolimata, et selle 9st 17ni kooli ja kontori vahet jooksemisega mu sotsiaalelu nullilähedaseks on kahanenud, on see nädal nagu üllatavalt okei olnud. Palju inimesi on kuskilt välja ilmunud, kvaliteetaeg, naer. Just siis, kui ei oska oodata.

Eelmisele lõigule selgituseks, et olen paar kuud oma õigelt töölt eemal ja praktiseerin eriala ühes päris toredas firmas. Sellest ka 9-17 ja vabad nädalavahetused võrreldes eelmise aasta 9-21 päevade ja töiste nädalavahetustega. Need vabad vahetused on vajalikud. Üks vahetus käisin Vormsil, teisel Tartus, jube mõnus noh. Aga siiski, selle 9-21 juures oli mul ikkagi palju põnevam sotsiaalelu ja praegune töö+kool on kokku palju stressitekitavam. Kool eriti, tempo on peal ja kevadeks tahaks ideaalis ühele poole saada. Ja noh, mingi kuu pärast olen jälle uue dilemma ees, sest tõenäoliselt on mul valida kahe hea pakkumise vahel ja see otsustamine läheb raskeks. Iseenesest ma nagu lõpuks oleks mingi erialase väljundi leidnud, aga ma ikka kahtlen. Nii palju on asju, millega tahaks veel tegeleda. Üks neist on kindlasti muusika.

Eilne oli maksimaalne. Kõige sitemast enensetundest hoolimata kohtusin päeval oma lemmik Tartu-kursaõega, käisime kinos "Georgi" vaatamas. Hea film, kurb ainult. Peale seda sõitsime Manki ja Katsiga Piritale, nautisime rannas päikeseloojangut ja jõime kohvi. Kvaliteet. Õhtul istusin üle pika aja oma töökaaslastega Juuksuris. Laseringihäng. Ja kuigi ma juua ja jaurata ei saanud, oli mul eriti lõbus. Ma lihtsalt armastan seda seltskonda nii väga, they my fam. Isegi siis, kui see Laseringi-aasta tegelt läbi on. Selles mõttes, et enamik, kellega me 06/07 hooaega alustasime, on praeguseks lahkunud/lahkumas.

Just, mingid perioodid kestavadki aasta. Ja mitte aasta kui jaanuarist detsembrini, vaid aasta kui sügisest kevadeni. Mul oli kõige ägedam Tartu-aasta, peale seda tuli jälle Tallinna-aasta, mis oli ühtlasi ka Laseringi-aasta. Nende kahe vahele jäi üks suhteaasta. Isegi mingite peosarjade kõrgajad kestavad aasta. Kõik need aastad on superägedad olnud, kahju ainult, et nii kiiresti läbi saavad. Paar kuud tagasi hakkas see viimane aasta ehk lõpukoll, nagu Päm ütleks. Raske aasta, ma tean. Mis sealt edasi, seda näitab aeg.

Miks ma vahepeal kurb olin? Esiteks see meeletu stress. Ja siis mingid asjad, mida muuta ei saa või see pole nii lihtne, see teeb kurvaks. Kurb, sest ma ei oska enda juures mingeid asju muuta, mis muutmist vajaks. Kurb, sest mingid inimesed kipuvad ära kaduma. Neid on raske lähedal hoida või ju nad siis ei taha seda. See teeb kurvaks. Ma arvan, et paljud ei tea, kui väga ma neid reaalselt igatsen. Kurb, sest ma ei oska mingite asjade üle ikka otsustada. Kurb, sest ma vahel ei oska tahta; kurb, sest ma vahel tahan liiga palju.

(JÄTKUB)