passin' me by

Mul on neid elu-on-ikka-uskumatu hetki viimase poole aasta jooksul liiga palju olnud. Alates opist detsembris kuni praeguseni välja. Mul üks sõber sai eile isaks. Selles pole midagi imestamisväärset, eks. Praegu on beebibuum ja järjest tuttavad saavad lapsi. Okei. Aga stoori on selline, et see tüüp oli kunagi subnatsiooni kuldaegadel mulle väikevenna eest. Siis kui see räpivendlus- ja õendus (ja mitte õelus!) veel moes oli. Ta oli selline paha poiss, minust noorem ja ma nagu hoidsin tal silma peal. Aga aeg läks edasi, sub lagunes ja meil kadus kontakt ära. Ma ühe ta sugulasega ikka aeg-ajalt suhtlesin (kah noor poiss ja sai ka paar kuud tagasi isaks), aga ikkagi. Ja kui ma eile olin siiralt rõõmus, et ta isaks sai, siis hilisemad uudised ei olnud enam nii rõõmustavad. Ta oli paari kuu eest vangist vabanenud. Ja oleks veel kauem seal istunud, kui ta poleks nüüd lapse saanud. Et nagu mida?! Mis vahepeal juhtus kui mind ei olnud? Mul käis nagu see nõks läbi, et kus ma olin? Et noh this is what happens when life passes you by. Kui sul pole õrna aimugi, kuidas ühe või teise inimese eluteed on kulgenud. Kellest saab pätt, kellest kõrgharitud kontorirott. Tol ajal olime kõik ühesugused. Uskumatu.

Goddamn kuidas ma neid subnatsiooni aegu taga igatsen. Aga kõik meist teavad, et need ei tule tagasi. Sub on oma aja ära elanud ja kõik on oma teed läinud.