Midagi nagu oli? Vähemalt enne, kui uus vahetus peale lendab.

Eniveis, eelmisest nädalavahtusest tahtsin ma ainult sellel põhjusel rääkida, et mul tekkis mingi nostalgiatunne nende õhtutega. Esiteks oli reedel Pami järjekordne lahkumisõhtu. Olles olnud 4 päeva intensiivselt tööl, ei suutunud ma ära oodata, kui oma töökaaslastega õue mängima saan. Ja seda tunnet polnud päris pikka aega mul olnud. Seda ootamise ja tahtmise tunnet. Ja seesama tunne oli see, mis meid paar aastat tagasi koguaeg ninapidi koos hoidis. Tööl koos, pärast tööd koos, üks suur pere ja parimad ajad. Kui aasta tagasi suurem osa põhiseltskonnast lahkus, kadus see tunne ka kuidagi ära. Tulid uued inimesed, samuti toredad, aga seda ühtsust enam ei olnud. Sellepärast oli see reede kuidagi eriline. Ma võiks kirjutama jääda, kuidas Lasering koos oma inimeste ja muusikaga mind nende kahe aasta jooksul muutnud on. Ja kuidas nüüd on lõpuks aeg ka ise minna. Eniveis, reedel tuli halva karma ring ka ära. Kui ma tegin ühe vale sammu, millest ma nähtavasti polnud ikkka veel õppinud, tuli hommikul see ära, et mu pangakaart oli läinud. Juhtub na.

Laupäev oli teistmoodi nostalgia. Retsept II pidu Protestis tõi mingid vanad head keldripidude ajad meelde. Kui pidu oli täis noori räpientusiaste (loe: purjus alaealisi), laivid olid toored ja kaasakiskuvad ning kõik olid omad. Seda tunnet polnud ka päris ammu olnud.

Pühapäev oli tavaline lebola. Õhtul olin poolvennaga linnas ja koju läksin üsna sellises seisundis, kus emotsioonid üle keesid. Liiga palju on viimase paari kuu jooksul olnud neid olukordi, mis sunnivad küsima, et kui palju on mingites sündmustes juhuseid, kokkulangevusi või saatust? Hakka veel uskuma, et see mõtete abil elu juhtimine toimibki.

Sellest nädalast. Teisipäevane laulupidu oli super. Ja tõenäoliselt meile, ärkamisaja lastele, üsna hädavajalik üritus. On raske panna sõnadesse seda tunnet, kui sa laulad kümnete tuhandete inimestega neid laule, mis muutsid ajalugu. Ja saavutada kogu selle "eestlasliku iseloomu" juures selline ühtsus, vau. Järgmisel hommikul ärgates oli ikka väga teine tunne.

Eile oli lõppude päev. Käisin viimast korda kontoris. Eelmisel nädalavahetusel olin nende suvepäevadel, mis oli põhimõtteliselt viimane ühine üritus selle seltskonnaga. Mõned naljakad seigad, väiksemad vigastused (loe: külmutatud friikartulid ümber hüppeliigese) ja uskumatu slaavi "külalislahkus". Aga noh, hiljem selgus, et minu suvepäevad jäid ühe meediaasutuse suveürituse kõrval üsna kahvatuks.. Lõppude päev oli eile ka selles mõttes, et tegin Luise korteris viimase ühisürituse. Kui ma kevadel lootsin, et saan nüüd sügisel teha ühe korraliku soolaleivapeo, siis paraku oli eile seal hoopis lõpuõhtu, kuna olen sunnitud minust mitteolenevatel põhjustel korterist loobuma. Jube kahju on tegelt, sest see on tõesti mõnus korter ja hakkas mulle juba üsna koduseks saama. Üritasin kokku saada inimesed, kes seal mingil hetkel mingil põhjusel on viibinud. Kokkuvõttes oli päris huvitav. Loodan, et mitte ainult minul.

Aga lõpud on uued algused, nii et väga ei põe. Leiaks uue töö ja kodu, oleks vist päris okei. Kooli lähen ka tagasi, sest midagi jäi nagu puudu. Vihjeks nii palju, et mag. projektis kirjutasin muuseas ka hiphopist.

Lykke Li - Everybody But Me (link)
Take feat Gaby Hernandez - Walk Away (link)