Täiesti lõpp noh. Ma polnud juba tükk aega kinos käinud ja nüüd siis käisin. "Jade warriori" või seda "Igavese armastuse sõdalast" vaatamas. See Eesti-Soome-Hollandi-Hiina ühisfilm noh. Täiesti sürr film oli. Ma kuidagi nii süvenesin sellesse, kuid ikkagi oli raske mõista. Umbes nagu uus "Donnie Darko" minu jaoks. Või antud juhul siis "Donnie Darko" ja "Crouching tiger, hidden dragon" segu. Võib-olla teiste jaoks on see lihtsalt järjekordne mütoloogilis-antropoloogiline film (kuigi erinevalt teistest mõjub see kuidagi koduselt), aga ma leidsin sealt filmist puhtjuhuslikult 7-8 märki, mis nagu olid omavahel seotud ja moodustasid mingisuguse süsteemi. Ja viitasid tegelt kõik ühele inimesele. See tegi selle filmi kuidagi eriliseks mu jaoks. Vaevalt, et teistel sellised emotsioonid saavad tekkida. Ma olen endale korduvalt öelnud, et ma ei taha uskuda sellistesse märkidesse ja saatusesse, aga nad ise kipuvad mulle vastupidist tõestama. Kui film lõppes stseeniga Kentakis, siis mul oli umbes nagu midaaa. Maitea kas need on hetkeemotsioonid või olen ma jälle ühe lemmikfilmi avastanud. Tegelt ma tahtsin hoopis muudest asjadest rääkida. Märkidest ka siiski.
Kino pole veel selleks nädalaks läbi, laupäeval on "Borati" eellinastus. Jagshemesh!