"nüüd üks vallatu plehku on pannud.."
mul oli öösel üle uttu mattunud toome jalutades jälle see tunne.
see tunne, mida ma tundsin ka tookord kell 4 hommikul marguse juurest lahkudes mööda ülikooli tänavat jalutades ja ka kunagi varem öösel griti juurest lahkudes üle turu silla jalutades.
see tunne, mis selle linna nii eriliseks teeb. see tunne, mida mujal ei ole. kes siin pole olnud, see ei tea.
kahju on jah. aga siiski: nägesh, mu kallis tartu.
metsatöll - oma laulu ei leia ma üles
2 Comments:
hey, i just got an idea. you can stick the gift card up in your ass.
ei ole üldse loll jutt. ju see ongi see tartu asi.
Post a Comment
<< Home