wake up girl, don't be a daydreamer

Unenäod on tekitanud mingi parareaalsuse, mis nüüd päris reaalsust on tihedalt segama hakanud. Hommikul nägin unes, et leppisin ühe inimesega kohtumise kokku ja see oli nii fakin reaalne uni, pärast üles ärgates muidugi selgus, et ei ole sellist asja olnud. Kui päeval pärast väsitavat eksamit unne vajusin, tuli korraga keset und meelde, et pean raamatute tähtajad ära pikendama, a point oli selles, et ma jälle nägin, et mul oli laenutatud mingi lauluraamat, mida ma pole tegelikult laenutanud. Ja üleüldse, selliste lühikeste unedega on viimasel ajal päris palju nii olnud, et näen, et ärkan üles ja teen midagi, aga siis kui päriselt üles ärkan, pole seda juhtunud. Viimane kord küsisin Helinalt, et kuule kas ma rääkisin sinuga unes? Ei rääkinud. Kuigi ma nägin, et rääkisime.
Oma kodukanti näen väga tihedalt unes ja just sellisena, nagu ta lapsepõlves oli, mitte koos nende uute majadega, mis praegu seal on. Päike paistab alati. Aga samas naabertänavate skeem on totaalselt vale, näen mingeid ajukaid valesid kohti kuhu ma aeg-ajalt satun, mingi täiesti omaette maailm on sellest tekkinud. Hoovi taga spordiplatsi asemel oli mingi mägi näiteks, slaidisin tänases unenäos sealt mööda musta kilet alla.
Eraldi teema on lucid dreaming, teadvuslik uni. Seda väga tihti ette ei tule, aga kui tuleb, siis saab nalja päris kõvasti. Viimati lendasin oma toas ringi, aga lõpuks muutus asi nii kahtlaseks, et sundisin ennast sellest üles ärkama.

Ma veel kunagi kirjutan teadustöö unenägudest ja sellest, kuidas alateadvus inimese tegevust koordineerib. Põhjused, seosed, mälupildid ja nende muutused.

Tegelt ma peksan segast, eks. Üleõppimine nah!

Muidemuide, Aceyalone esineb 6. aprillil Helsingis Nosturis, kui kedagi peaks huvitama.

Ja lõpuks päeva tsitaat Liisult:

liisl says:
ma dushi alla ja telku ette. vahin kaua saab. homme enne kukke ja priittoomevenda yles vaja tõusta jne.