An invitation to follow your own rules

Pukpuk, poisid ja tüdrukud. Ma üritan siis järje peale saada.

Alustame eelmisest neljapäevast: täpselt Kiku kullasõidu ajal jäi loeng läbi juhuse ära, läksime siis rampsi seda vaatama. Positiivne. Ja ei läinud õhtul CT-Bashile.

Reede: peaaegu sama laks, vaatasime loengussuurel ekraanil netiülekannet Andu kullasõidust. Paari-kolmesaja inimesega saalis olid ka ovatsioonid vastavad. Spets-spets. Õhtul oli mõte Mustale Meele minna, aga rets uni sai võitu. Pealegi ma lubasin endale, et võtan klubiõhtuid vähemaks. Mis sest, et paaril järgneval nv-l on jälle umbes 2-3 üritust samal õhtul. No midaaa. Passisin famiilijaga ja magasin end välja. Kvaliteetaeg ruudus (selles mõttes, et uni on ka kvaliteetaeg juba).

Laupäev: läksime Manxiga Katsile kinki ostma. See kujunes hoopis selliseks, et ma passisin paar tundi hoopis ühes teises poes ja lahkusin ligi 400 eeki võrra vaesemana. Ja alles siis läksime Katsile kinki ostma. Peale seda vaatasime lõpuks "Brokeback mountain'i" ära feat 2 pakki popcorni ja 2L kokat. No ja see film.. noh. Jake on praegu Hollywoodis kuum kutt, kuigi mulle meeldisid ta rollid juba aastaid varem, Donnie Darko eriti. Nüüd vist hakkab see salapära vaikselt kaduma. Eniveis, eriti imelik oli kahte moosipoissi omavahel amelemas näha. (Heath on ka teemas ju, üks mu kursavend on ta teisik.) Samas oli see omamoodi liigutav film ja väärib oma auhindu. Ang Lee oma tuntud headuses ikkagi. Ja siis tegi Manx mulle elulaheda sõbrapäeva kingi. Ma olin nagu tõsiselt liigutatud! See pealkiri seondub ka sellega. Siis sain veel paari asjaga järje peale, aga sellest kunagi hiljem. Edasi oli võimalus minna Rockstarsi Metsatölli sünnale, sest Lauri oli nii muuseas mulle päev varem pileti pihku pistnud. Aga ma ei jõudnud sinna ja see pilet vedeleb siiamaani mu laual. Õhtul Bash Krahlis. Rombi drum-a-live oli üle prahi! Ja üldse mõnus Bash oli, kuigi vähem rahvast kui eelmine kord ja paljud, kes lubasid tulla, ei sattunudki sinna.
Nii muuseas, laupäevases Postimehe Arteris oli seoses selle moslemi teemaga intervjuu Kristi Ockbaga. See nimi ei ütle vast esilagu mitte midagi, aga minu teada on tegu Sandra "Sundry" Ockba õega, kes ka viimase albumil ühes skitis kaasa tegi.

Pühapäev: Katsi sünna tähistamine nädal aega hiljem. Polnud teda ammu näinud, tore oli. Õhtul jäi mulle umbes-täpselt pool tundi aega, et Dilla stencil, mille Tauri mulle tõi, riidevärviga pluusile peale kanda. (Ma täiega näitaks sellest mökerdamisest pilti, aga mul pole kaamerat nah.) Eriti kvaliteet just sellise ajaga ei tulnud, aga kaugelt vaadates jäi suht okei. Sellega siis Privvi Slummile. Eriti chill ja mahe oli. Nägin üle pika aja Pillet, ta oli vahepeal (tagasi?) Tallinna kolinud. Ja siis Slum Village. Seekord ei jäänudki lennukist maha (samas ma seda eelmist korda ei kahetse ka, sest ma olin siis veel alaealine ikkagi). Äge oli! Täiega spetsiaalne. Mõnede jaoks oli parim, aga minu jaoks jääb laeks vist ikkagi Masta Ace. Võib-olla on asi lihtalt selles, et ma olen viimase loominguga väga palju rohkem kursis ja sina peal. Ma millegipärast arvasin, et nad teevad Dilla mälestuseks midagi rohkemat. Aga siiski spets lõpp kirjule nädalale. Aga fak, jälle läks nv-l neljakohaline?! Las dolts tsirkuleerib? My ass.

Ja siis lõpuks täna hommikul, nii nädal aega hiljem, peale kõiki neid päevi, mil ma vähemalt 15 korda päevas maile kontrollisin, sain ühele töövärgindusele vastuse. Ma olen vahepeal paarile suht non-profit asjale "kandideerinud", mitte otseselt lepingu- või palgatöö, aga midagi sellist, mida võib-olla isegi poolvabatahtlikult teeks. For da love of da game või siis lihtsalt kogemuse pärast. Parem oleks vist isegi heategevus öelda... No vaatab, mis edasi saab. Sellele teisele võiks ka ikkagi mingi vastuse saada, ma ei salli vaikimist.

Muust teemast nii palju, et mul oli vahepeal lausa 4 varianti (inimest), kellega uut elukohta otsida/jagada. Nüüd on 3 neist ära vajunud. Ühest on eriti kahju. Selles mõttes, et kellele seda haridust ikka vaja on, eks? Ka põhiharidusega võib järje peale saada. Piisab kenast näolapist ja ühe koleda ninaga inimese tundmisest, et mainekasse firmasse tööle pääseda ja korteri ostuks pappi saada. Vähemalt mulle sai see tõestatud. Ma ei ole kade ega kuri, ta on tegelikult tore inimene. Aga nähtavasti me koos enam elukohta ei otsi. Ja see üks alles jäänud variant.. see on küsimärgi all. Äkki oleks targem veel oodata ja vaadata.


Igasugustest tähelepanekutest nii palju, et ma polegi ainuke, kes Jean Grae eesnime prantsuspäraselt žaan vahel hääldab. Kose hääldas ka. Kuigi Jean ise ja ülejäänud džiin ütlevad.

Ja siis see ka, et Dudley "Declaime" Perkins saadab mitu korda nädalas inimestele sügavmõttelisi kirju eksistentsi ja tuleviku kohta. Nagu see 2012 teema juba, millest ta tookord laivis jutustas.

That's about it. Aga see dollarilugu ei jäta rahule kuidagi.

Steve Spacek - Dollar