update 2

Eilsed peomuljed siit- ja sealtpoolt Mäo risti vahendatud, kell 4 hommikul Cmp'le õnne soovitud, nüüd peaks õppima hakkama na?

Sain eile väga hästi aru, miks ma vana Illukat ja vanu häid andergraundi pidusid nii väga taga igatsen. Uuendatud koht on küll ilus, aga nüüd on ka muusika ja inimesed vastavad. Sohh sobis CT-sse ikka palju paremini. Johh siiski esines, aga suht mage oli vaadata, kui mingi 20 inimest lava ees tuima näoga passis, neist enamik olid ka harju keskmised beibed, kes umbes lollaka näoga vahtisid, et millal biit tagasi tuleb, tahaks täiega äässi sheikida na. Kahju oli vaadata.. aga Woody käelistele oskustele annaks küll 5+.

Kui kolmapäevast Guru laivi muljetada, siis peaks mainima, et täitsa mõnus oli tegelt, kuigi ma lootsin rohkem vana kraami kuulda. See uus kuidagi ei istunud nii hästi, v.a üks lugu. Ilma Primota pole asi ikka sama? Tore oli jälle igasuguseid tuttavaid näha. Kahju ainult, et meie kaheksasest seltskonnast, kes päeval kolmese bussiga meeleoluka tripi Tallinna tegid (isegi Bussi-tüüp sattus jälle täiesti juhuslikult samale bussile), jäid paar inimest ukse taha, sest rahvast oli lihtsalt niiii palju. Ise jõudsin ka suht viimasel hetkel vist.

Plaatidest/muusikast teine kord pikemalt, siiamaani on kuulamisjärjekorras dollaripoest hangitud R.A ja Tonedeffi promoalbumid, siis head inimesed on mulle vahepeal väga palju head muusikat soovitanud/kuulata andnud. Ma üritan vähemalt järgmine nädal kõige selleni jõuda, nüüd aga järjekordseks esmaspäevaseks eksamiks tuupima, kuigi väljas paistab päike ja 9 kraadi külma, sain eile eluretsi nohu ja 9 päeva pärast algab ametlikult kevad. Ma küll ei saa aru...

Kes pole veel jõudnud, kontrollige Kapusta Ja? kindlasti välja, raudselt (vähemalt minu jaoks) üks parimaid Eesti asju sellel aastal :)

EDIT: Nüüd on õhtu ja konditsioon on järsult halvenenud, lisaks ka meeleolu. Praegu on tõesti see tunne, et tahaks olla kodus oma voodis teki all, et ema või keegi tooks mulle tassi teed ja oleks mu kõrval. Fakk, pea valutab, eriti sitt on olla, välja ei suuda minna, lähim valveapteek on kaugel (mida sa ikka laupäeva õhtul vales Eesti otsas teed, eks), keegi ei vaevu teenet ka tegema ja kui kas või sõpradelt lohutust otsin, ei saa nad sellest aru.. ja siis tekib see tunne, et oled täiesti üksi. Ainus ja viimane kotis leidunud valuvaigisti läks sisse, ehk läheb paremaks, aga õppida ju ikka ei suuda... kuidas ma nii müstiliselt järsku haigeks jäin?