"..kus teine korrus lõpeb ja kolmas korrus algab"
Oli jah vahepeal see tunne. Et põgeneks kolme peal kuhugi oma fantaasiasse tagasi, eemale kõigist ja kõigest, vaikusesse, oma maailma.
Mingil hetkel tekkis kõigest küllastumus. Või oli see küllastatus. Koolist, Tartust, Tallinnast, pidudest, inimestest, kellega ma päevast päeva kokku puutun, isegi muusikast.. Ei viitsinud enam kõigile naeratada ja vastata küsimustele, et miks siis asjad nii on ja mitte teisiti, ei viitsinud enam arendada neid tohutuid mõttekäike, et mis must ikkagi saab ja kas nii on üldse õige ja kas ma mitte ei valeta iseendale näkku (selles kahtlen kõige rohkem), kas ma olen üldse õnnelik või on kõik näiv. Lõppude lõpuks jõuan ikka tagasi samasse punkti ja kasutegur on nullilähedane.
Rutiin? Masekas? Ei saa just selleks nimetada. Pigem.. mingi selline tunne, et ma elan "vale" elu. Et näiliselt on kõik okei, aga tegelikult tundub kõik kuidagi nii vale olevat. Võlts. Või siis midagi on puudu. Äkki see on mööduv nähtus, aga ma kardan, et ei ole. Kaotasin vist jälle enda ära. Okei, aitab sellest filost, ma jälle vist mõtlen liiga palju. But it's just me..
Eniveis, muidu see ülikoolielu on vahelduva eduga päris okeika. Ja see, et ma nüüd rohkem Tartus passin, pole siimaani midagi eriti (halvemaks) muutnud. Pigem isegi vastupidi - nüüd on rohkem põhjust nädalavahetuseti sõpru/tuttavaid näha, isegi kodus on on nädalavahetusel hea olla, famiilijaga kvaliteetaega veeta jne. Ja need jutud, et Tartu muudab inimesed jäädavalt, minu puhul vist ei kehti. Ma jään alati selleks Tallinna-Ullaks, kes ma olen koguaeg olnud. Home is where your heart at, you know.
Aga on siiski midagi, mis hinges kripeldab. Võib-olla isegi 2 asja. Ma tean ise vist juba suht hästi, mis need on. Need ei anna mulle rahu, need ei lase mul olla. Ja vot neid likvideerida... on juba suht raske.
Muusikast, raamatutest ja muust üritan järgmine kord kirjutada, nüüd aga vist magama siiski, kell saab 2 juba ja homne päev on tihe-tihe..
Klappides on terve õhtu see Karli ja Simi uus lugu mänginud, täiega hea.
1 Comments:
" ma jälle vist mõtlen liiga palju"
Keegi tark mees on öelnud, et iga hea mõte, kui seda piisavalt kaua mõtelda, jõuab lõpuks välja paradoksini.
samas mina ütlen kui veel kaugemale mõtelda, siis... tuleb armastus.
Post a Comment
<< Home