tuulena ma lendan ringi

Ma tegelikult tohutult kadestan neid inimesi, kes teavad, mida nad elult tahavad. Neil on omad eesmärgid, mille poole püüelda. Nad teavad, mida nad tegema peavad.
Ma lihtsalt ei loe ennast nende inimeste hulka. Sest ma tõesti ei tea, mida ma tahan. Vähemalt veel mitte. Või umbes kui mul mingi ähmane ettekujutus ongi, siis teen kõike ikka risti-vastupidi ja kaugenen oma.. soovidest? unistustest? on mul neid üldse?!
Aga enda lolluses saab muidugi ainult ennast süüdistada.

Miks ma sellest kirjutan? Umbes nii ma võtan suve kokku. Kogu see lõpeta-keskkool-ära-mine-ülikooli-alusta-karjääri-teema. Hakka elama. Ole keegi või saa kellekski. Kõigil ei lähe see paraku nii lihtsalt.
Igal juhul, ma siis otsustasin millalgi juuli lõpus Tartu kasuks, kuigi ma teadsin väga hästi, KUI raske mul on tegelikult Tallinnast ära minna ja selles mõttes kahetsen veidi. Umbes nii, et kui sa oled pea 20 aastat siin betoondžungli südames elanud oma mugavat elu, tead kõiki nurgataguseid, kõik on käe-jala ulatuses, kogu see linn.. ma armastan seda linna. Isegi seda närviliselt haiget idülli. Ja siis oma kalleid sõpru-tuttavaid, keda võib-olla iga päev ei näe, aga nad on alati siin. See teadmine loeb tohutult. Tegelt te olete mulle kõik väga kallid, et te teaksite. Kuigi vahepeal tegi veidi haiget, kui mõnele inimesele tundus mu minekust ükskõik olevat.. mul on ka tunded, eks (kuigi ma neid sageli välja ei näita).
Aga samas on kogu see teema kahe otsaga - mul on vaja siit keskkonnast mõneks ajaks eemale minna, et asjadest aru saada. Põgeneda ja siis tagasi tulla. Tegelikult ei kao ma kuhugi eks, see kahepooletunnine tee ei ole mingi barjäär (välismaaga ei anna võrreldagi) ja nagunii passin ma pool aega siin. Aga lihtsalt mind jääb painama mingi mõte, et paraku osad võimalused matan ma oma minekuga lootusetult maha. Ja siis see, et ma pole kindel, kas see eriala on ikka minule. Ma ei tea veel. Nii palju on lahtiseid otsi.

Kixil oli vist õigus, ma vahel tõesti mõtlen liiga palju. Ja sääsest oskan ka elevandi teha. Ja tohutult põdeda kõige pärast.

Eniveis, kui nüüd see filosofeerimine kõrvale jätta, siis.. Pärnu pidu rokkis (selle pidin lihtsalt põhimõtte pärast ära mainima), peale seda sain külma ja jäin haigeks (kuigi väljas on ikka 25 kraadi sooja, aga need kavalad augustikuu ööd, teate küll); täna käisin oma uut "asupaika" vaatamas, päris okei tundus isegi, kuigi peale seda oli rongis jällegi see looptroop-night train-why am i here-tunne; arvuti vahelduva eduga töötab-ei tööta, kui keegi eesti räpiprodjuusseritest on huvitatud Metsatöllu lugude remiximisest, võib minuga näiteks ühendust võtta (ma luban, ma räägin sellest projektist hiljem pikemalt) ja nii edasi.


..lihtsalt tahaks loota, et asjad kuidagimoodi paika loksuvad. Ja et hingerahu kunagi mu uuesti üles leiab. Nii kaua teesklen edasi, et kõik on okei.

See oleks vist hetkeks kõik, sai jälle mõneks ajaks südamelt ära räägitud.