Secret society?

Sõprus my ass. Kõlab kibestunult, ma tean. Ja võib-olla üldse ma kujutan seda kõike endale ette.. Aga noh. Põhimõtteliselt need reedesed read kirjutasin seetõttu, et mul oli siis ilgelt sitt tuju ja käitusin ka veidi teistmoodi ja nii. Aga samas ma pole ainuke, kes on viimasel ajal "teistmoodi" käitunud.
Sellise kohati.. kergelt uuriva või tähelepaneliku iseloomu juures ei jää märkamata, kui midagi on valesti või teistmoodi. Umbes nagu eile, peojärgsel hommikul sõitma minnes olin mina ainuke, kes märkas, et spido ei tööta. Teised ei pannud tähelegi. Aga see selleks. Tegelt ma tahtsin hoopis seda öelda, et.. mind ajab kohati vihale see, kui sa ise üritad ilgelt tolerantne ja avatud inimene olla (eriti nende suhtes, keda sa oma sõbraks pead), ei karda rääkida igast asjadest ja nii, aga samal ajal teised hoiavad kõiki oma asju saladuses. Okei, inimese eraelu on 100% tema enda asi and i totally respect that ega nõuagi, et keegi oma rõõme ja muresid minuga jagama peaks, aga millel siis sõprus põhineb, ah? Sõprus ei saa ühepoolne olla ja sõprus ei saa pealiskaudne olla. Ja kui see ongi pealiskaudne, siis see pole enam sõprus, siis see on juba teesklus. Ausus ja usaldus? Kellele neid veel vaja on, eks.

Ei, ma ei ela nüüd oma viha siin välja, aga lihtsalt tahtsin need mõtted kirja panna. Põhjused, miks ma vahel leian, et mul tegelt nagu ei olegi sõpru ja et kogu maailm ainult teeskleb. Kuigi jah, ma pidasin tegelt ühte inimest silmas. Ja ma ei teagi, kas ta seda kunagi lugema satub. Kui satub, siis äkki mõistab, miks see mulle haiget teeb.

Nädalast pikemat kokkuvõtet ei viitsi teha, lihtsalt mainiks ära, et majanaaber kolis ära (ilgelt kahju tegelt), pärast eksamit juhtmes peaga ei tasu tööintervjuule minna (tegelt ka) ja.. rohkem nagu ei väärigi vist mainimist.

Ma saan üle sellest.