saatuse iroonia

Ma mõtlesin tegelt tükk aega, kas peaks täna ka midagi kirjutama.
Aga siis ma lõpuks võtsin kätte ja lugesin selle raamatu lõpuni, mis mul reedel pooleli jäi.. ta tundus alguses kuidagi igav, tühine. Pealegi, Aavaste ju ütles, et ta ei soovita üks päev enne kirjandit enam midagi juurde lugeda ja nii ta jäigi lauale vedelema. To hell with that! Ma praegu isegi kahetsen, et ei viitsind seda reedel lõpuni lugeda. Jah, see raamat oli kuidagi nüri.. kuni viimaste lehekülgedeni. Ma polegi vist ühtegi raamatut lugedes lõpus nutnud. Konkreetselt. Ma pole ju mingi üliemotsionaalne inimene (vähemalt väliselt mitte ja see on hoopis eraldi teema), kes iga asja peale pisara poetaks, a see lõpp läks hinge. Ja oleks ma selle varem läbi lugenud, oleks ma eile kindlalt kirjandi hoopis teisel teemal kirjutanud ja värskete mõtetega kindla peale välja läinud.
Mitte kiusu pärast, aga just nende isiklike emotsioonide tõttu ma ei ütle, mis raamat see oli :)

Seda ma pidingi täna kirjutama. Endale.