So when did You fall in love with Hip-Hop?
Ma ikka oskan. Kogemata kustutasin eelmise postituse ära. See Tartu teema. Foolish. Bäkkappi ka pole. Damn nagu!
Neid päevi esineb harva.. ei, mitte "neid" päevi..
Neid päevi, kus saadaks kõik lihtsalt sinna, kust ise tulin. Täna on vist jälle üks neist. Peale seda Tartu teemat on tujude võnkeamplituud ikka päris suur olnud ja kõik on segane. Midagi nagu otseselt ei olekski korrast ära, aga .. ikkagi on nii palju asju, mis hinge torgivad. Ei taha enam mõelda ka. Tegime Liisiga mittemõtlejate klubi.
Ääh, ja ega ma ometi hakka haigeks jääma? Enesetunne on alla keskmise.
Pidusid on jälle nagu seeni peale vihma tulemas. Homme on muidu SOHH ja Bässu, a sinna vaevalt jõuab. Järgmine nädal järjest C12 ja Relax And Relate. Tahaksnagumõlemalejõudamingivalemiläbi? Siis RRi otsa tuleb järgmisel päeval järjekordne Huurei, sinna vist ka ei jõua. Märtsi esimene reede toob lavalaudadele nii Camp Lo kui Riia Parimad Skrätsimehed kuuel töörnteibelil. 2 erinevat pidu siiski, HHC ja DJ Battle Tartus. No ühele neist tahaks kindlalt jõuda. Kummale, seda ei tea veel. 11.märts on ka võib-olla pidu Tallinnas, kus me võib-olla Piretiga teeks miskit. Aga see üritus on küsimärgi all.
Aga noh, see aasta ka mõni hea pidu sünnipäevaga samale päevale satub? Pühapäev? Vaevalt. Eelmine aasta oli ju nii legendaarne pidu..
Siis tekkis mingi väike soodne võimalus elamispinna leidmiseks.. lähedal, odavalt. Aga seda lootust veel liigselt ei hellita, sest kõik otsad on ju veel lahtised.
Ja võib-olla neil kõigil ongi õigus. Et ma olen vorst Johhi sõnul ja gruupi Medli sõnul. Ja lendava tiigri järeltulija ja misiganes. Neist teemadest viskab ka vaikselt üle juba.
Tohin ma ennast vihata, kas või natukeseks?
Kõlaris on viimastel päevadel jälle Masta Ace möllanud, kuid hoopis märgiks ära ühe väga hea loo ühelt andekalt Rootsi lauljalt. Ahjaa, seda ka, et kui kunagi möödund aasta teemalugudest rääkisin, jäi sinna lisamata üks oluline lugu.. see oli otseloomulikult Roy Ayers - Everybody loves the sunshine. Lõputu suve lugu... a long hot summer.. fiilitbäng.
Keegi eelmise üleeelmise nädala Arteri Volüüm2e arvustust juhtus lugema? Pani mõtlema.
Awa Manneh - For The First Time
Pealkiri on teemasse. Sain selle kunagi sõnumi kujul.
posted by ull @ 11:25 PM
2 Comments:
Volüüm 2 arvustuse kohta niipalju, et minu arvates terake tõtt seal muidgi oli. Ei saa sugugi eitada, et kodumaise hiphopi nn koorekiht on paari viimase aastaga teinud arvestatava sammu edasi, nii lugude produktsiooni (kreisid sämplid, lihvitud käigud ja refräänid), kui ka lüürika mõttes (inovatiivne eesti keele kasutus Toe Tagi näitel). Kuid-kuid. Kui hakata vaatama nö undergroundi tegijaid (see on muidugi eraldi teema, kas eesti hiphopis on üldse võimalik eraldi määratleda undergroundi ja mitte-undergroundi, kes vähegi süveneda tahavad, teavad kõiki) siis nad on "koorekihile" järgi jõudmas / järgi jõudnud ja mõnes elemendis isegi vaata et mööda minemas. Seega jah, samm edasi on tehtud, kuid miks siis kõik järsku seisma üritavad jääda?
Ma ikkagi loodan, et see seismise mulje on kiirelt mööduv nähtus, mida võib seletada talvise hooaja ja stuudiopultide taga veedetud ajaga. Küllap peagi saabuv kevad laseb meil veel siiralt üllatuda eesti hiphopis. Ei jõua ära oodata neid välja hõigatud albumeid...
tõsi.
aga mind pani mõtlema just see väide jazzloopide kohta. on siis tõesti kõik neis nii kinni? jazzi küll kasutatakse palju, aga samas on paljud produtsendid viimasel ajal paljude innovaatiliste ideedega lagedale tulnud ja nendega eesti hiphoploomingut mitmekesistanud.
ja siis muidugi see lõputu respekti teema..
aga noh, kõik näevad asja omamoodi.
Post a Comment
<< Home