...

Esiteks ma ohkan sügavalt. Raske on. Või noh, august on käes, ma olen totaalne tööori (orjatööline) sõna otseses mõttes ja midagi ei toimu. w0rk, w0rk, w0rk. n0 fun. Kuigi täna võin laulda Wimpeli kuldseid sõnu.. "jess, palgapäev, ma lähen kohe lolliks..." Palk käes ja lolliks lähen ka, õigemini hulluks, sest see töö on nii sitt ja pingeline lihtsalt. Täiesti kõrini. 2 nädalat veel :S Ja midagi ei jõua töö kõrvalt teha ka, eriti just loomingulises mõttes. Suhted on ka nagu nad on.

Olukorra kirjelduseks mõned read:

/.../
I'm glad for the time we had, those years were the finest,/
but I can't live in a world full of blindness./
What I'm looking for can't be found here./
The place I wanna go to ain´t around here./
So I'm leaving, ain´t no packing needed./
If there's a better place to live I gotta see it./
Maybe I am looking for love,/
or maybe I'm just sick of this world./
/.../

Tead ju küll neid ridu..Still Looking, Looptroop, Swedish finest shiet.


Sõbrad, hõumid, tuttavad, kes iganes (mulle miskipärast tundub, et neid pole palju alles jäänud) - kus te olete?
Kus on möll, chill, pidu, gängbäng, tiirutamine mööda Eestit ja Euroopat..? Nagu suviti ikka on olnud?

Ma praegu muud ei vajagi, teate.
Aga seda vähest ka pole.
See siis ongi "suvi"?
Pohhui see 30-kraadine kuumus, asjad ei ole üldse nii nagu olla võiks.

And for me, the struggle continues.