¼

Ma avastasin, et ma olen ikka meeletult kärsitu inimene vahel (ja mitte vahest!). Ma ei talu aeglaseid saite, inimesi, aeglaseid olukordi, ükskõik mida, mis on AEGLANE. See lihtsalt ajab n-ö "harja punaseks/närvi mustaks", call it how you wanna call it (ei, ma ei ole alkohoolik siiski). Neti puhul mainiks ära Orkuti ja Hoti, ei aitäh, ma ei viitsi oodata 2 tundi kuni server errorid on kadunud.
Ja need boardihundid suutsid mu jälle vihale ajada, ikka seesama vana naisräpi teema, a la miks te ei tee, mingid luuserid olete jne. Fuck off, rahvas, tõsiselt. Te kõik arvate, et see on nii meeletult kerge onju? Ja see, et kõik tahavad hõumid olla, sest ma olen mingi "hull naisemtsee"? Ja samas keegi pole kunagi rahul, olgugi kas ma räpin või mitte. Praegu saan aru, et suvine Harjumus oleks pidanud jääma tegemata, sellest on liiga palju poleemikat tulnud.
Ma vist valan jälle oma viha siia välja. Aga ma ei saa sinna midagi parata vist. Nett mõjub halvasti igas mõttes.
Ja ma ei taha teada, mis pärast reedest Tartu-laksu saab. Kõik on nii lahtine.
Jah, rutiininool on vist jälle otsaette taband. Ma lähen õpin ja loen "Tõde ja õigust" edasi, näiteks. Ja hakkan karjuma, kui keegi peaks veel närvi mustaks ajama.

Miks igal pool nii palju negatiivset on?
Irooniline oleks vist küsida, where is the love?