ull.blog

first things first

2011-02-23T12:59:00.003+02:00

Okej, tuleb tunnistada, et enne on vaja lõputöö ära kirjutada ja võib-olla veel siin-seal ära käia, kui uuesti jutustamiseni jõuab. Et ikka oleks, millest rääkida. Ja see on naljakas ja natuke kummaline, et nii paljud endiselt arvavad, et ma ei ole Eestis. Pean ka selle suhtes midagi ette võtma, resotsialiseeruma. Aga siis, kui õige aeg on.

2010/1

2011-01-23T20:56:00.004+02:00

Täna hommikul, õigemini küll lõuna ajal, ärkasin pärast eilset Check One Two’d natuke teises maailmas. Mul oli silme ees, kuidas ma ärkasin oma Rootsi toas, oma Rootsi voodis, tundsin, kui mugav see oli, vaatasin oma toas ringi – üsna väike, tühi ja armas, üks sein valge ja teine roheline. Hea omaette olla.Meenutasin, kuidas ma vanasti ärkasin, ennast vannituppa loivasin, kööginurgas kohvi tegin, kuidas külmkapis just palju süüa ei leidunud. Ja siis kas jooksin välja metroopeatusesse, et kooli jõuda või hakkasin kodus kooliasju tegema.

Täpselt aasta ja nädal tagasi ma läksingi. Eelmise jaanuari Check One Two oligi mu viimane pidu Eestis mõneks ajaks. See oli tegelikult väga mõnus nädalavahetus. Joni tuli meile Tartusse ja Tallinnasse esinema, kolisin Tartust Roosi tn majast välja, viimane saun kell 8 hommikul pärast pidu, Tallinnasse, pidu, äftekas. Ja kogu see stoori, kuidas me üldse Joni esinema kutsusime, kui sügisel ühel õhtul Roosis tema plaat all suures toas vedeles ja poistel oli vaja alust ühe asja jaoks ja siis ma mõtlesin, et kui Joni praegu teaks, mis tema plaadiga tehakse. Ja ma rääkisin talle ja poisid hakkasid huvi tundma, kes ta selline on ja kas peaks ta esinema tooma ja nii ta läks. Täpselt viimasesse nädalavahetusesse.

Viimased eksamid viimasel minutil ja minek. Sadamasse saatma jõudsid mu kaks parimat, mu kolm ratataa’kat ja väga viimasel minutil ka mu kallis naaber, kes alguses valesse terminali läks ka jõudis just siis, kui pidin laevale minema. Kalli ja tšau, tulge külla siis, eks. Kirjeldamatult tühi tunne, mis mind Rootsi poole sõites valdas, jättes kõik selja taha ja olles valmis uuteks seiklusteks.

Seiklusteks, mis said alguse kohe esimesel koolipäeval, kui hommikul kooli minnes jõudsin tagasi alles.. järgmisel hommikul. Et siis uuesti kooli minna. Esimesed loengud ja seminarid, esimesed kursakaaslased, esimesed välistudengite peod, esimesed filmiõhtud, esimesed linnaga tutvumised.. esimene reede, pidu naaberülikooli Kungliga Tekniska Högskolani (KTH) campuses kella 6ni hommikul, et siis edasi Gärdetisse minna, et siis lõuna ajal Nynäshamni vanatädile külla minna. Ma väsitasin ennast juba esimesel nädalal päris korralikult ära. Ja see oli alles algus, sest tegelikult olid kõik need viis kuud väga intensiivsed ning uni oli viimasejärguline. See vist oli ka põhjus, miks ma varem midagi ei kirjutanud – koguaeg oli nii palju toimumas, et ei jõudnud järge pidada. Ja oleks siis nii, et asi piirdus viie Rootsis elatud kuuga, oh ei. Mingitel kummalistel asjaoludel jätkus nii mõndagi ka sügisel.

Varsti jätkan.

life is elsewhere

2010-09-29T20:25:00.008+03:00

Ma lihtsalt mõtlen sellele iga päev. Koguaeg. Mõeldamatu on jääda, võimatu minna.

Kui 5 kuud nii väga ei muuda, siis 6 päeva võib palju muuta.

Miks ma nii kuradi kangekaelne olen.

See peaks ju nii lihtne olema. Aga ma oskan selle enda jaoks nii raskeks teha. Nagu vist kõikide asjadega.

Ma kunagi postitan selle pika teksti Rootsi elust ka ära.

2009-12-10T15:13:00.002+02:00

Aasta alguses oli meil koolis üks eksperimentaalne projekt, kus me kogusime linnaruumist pilte ja jutte, laadisime need erinevatesse virtuaalsetesse võrgustikesse ja proovisime neid omavahel ühendada. Suurt midagi (kasulikku) sellest välja ei tulnud, aga idee tasandil oli huvitav ikkagi. Sellega seoses tegime endale kontod erinevatesse sotsiaalvõrgustikesse. Peamised "töövahendid" olid BrightKite, Flickr, WordPress, Twitter. Soovi korral ka Facebook jm. Sellest ajast jäi mulle Twitteri konto ja alguses ei osanud ma sellega midagi peale hakata, see tundus kõige mõttetum üldse. Plaanisin isegi selle ära kustutada. Aga siis mingil hetkel muutus Twitter jube populaarseks ja enne kui ma arugi sain, tekkisid mulle järgijad ja ma ise hakkasin jälgima teiste tegemisi. Ja nüüd ongi vist nii, et Twitter killed the Blogger (samamoodi nagu Facebook Orkuti). Palju igapäevajuttu läheb sinna ja siia ei jõuagi enam kirjutama. Või siis on nii palju öelda ja korraga ei jõua, lihtsam on lühikeste fragmentidena iga päev midagi postitada. Samas ajab kogu netisotsialiseerumine vahel ka segadusse: kas ma ikka tahan ja peaksin oma tegemisi maailmale jagama? Keda huvitab? Kas ma peaksin kirjutama eesti või inglise keeles? Kas ma peaksin Twitteri postitused ühendama Facebookiga? MSNi kõrvale on tekkinud Skype, Google Talk, Facebook chat. Uus Myspace'i "sisekujundus" üritab ka Facebooki kopeerida, aga näeb suhteliselt jube välja. Keegi üldse kasutab veel Myspace'i? Ühesõnaga, kogu selle paljususe juures tekib üldse tahtmine sellest kõigest kaugeneda ja päris elu elada. Võib-olla ka seetõttu ei ole ma väga viitsinud siia kirjutada.

Aga kui kedagi peaks ikkagi huvitama, mis mul siin viimastel kuudel toimunud on, siis pikk jutt lühidalt kokku võttes oleks selline, et suve lõpus tulin töölt ära ja kolisin poole kohaga Tartusse. Nüüd hakkan seal juba vaikselt otsi kokku tõmbama ja valmistun kuu aja pärast mõneks ajaks Stockholmi kolima. So there you go, need kevadised uitmõtted saavad teoks. On ilmselt äärmiselt loll mõte raskel ajal vabatahtlikult töölt ära tulla ja rotielu elada, aga siiamaani pole väga kahetsenud. Tartus on hea rahulik olnud ja eemalolek on mõnus vaheldus.

Muidugi on siia sügisesse mahtunud väga legendaarseid nädalavahetusi siin ja seal. Äramainimise mõttes meie Tartu majapidu sügise alguses, siis mõned Tallinna peod, mis on tipnenud näiteks väga jaburate kokkusattumustega kell 5 hommikul. Nüüd viimane nädalavahetus oli päris huvitav, järjest olid Onyx ja Illa J. Kaks täiesti erinevat laivi nii publiku kui energia suhtes. See viimane muidugi kannatas rahva vähesuse all, samal ajal kui Onyxil oli täismaja, aga lugude poolest läks rohkem korda. Rääkimata siis sellest, et mul millegipärast õnnestus nendega pärast laivi backstages tundide kaupa rääkida. Priceless. Ja siis pühapäeva õhtul sattusin täiesti juhuslikult peale Masta Ace'i videochatile. Tüüp mäletab Eestit väga hästi ja tuleks väga hea meelega tagasi, kui mõni promootor tooks.

Ja kõige lõpuks muidugi see, et aasta on möödas. Mitte see, et aasta hakkab läbi saama, vaid aasta möödub sellest ühest elumuutvast sündmusest. See on omajagu asju mõjutanud, nii heas kui halvas mõttes. Aga ka mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Vähemalt mitte praegu.

raamatunurk

2009-11-09T12:21:00.006+02:00

Ma ei ole küll suur blogiturunduse fanatt, aga kuna õde mulle kunagi "Roheliseks kasvamise" kinkis ja sellest ajast peale olen Epu ja Petrone Prindi tegemistel silma peal hoidnud, siis otsustasin kaasa minna ka nende väikese blogikampaaniaga. Lugu siis järgmine:

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:

http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:

- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv

- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud

- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.

- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini

- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

poolteist aastat hiljem

2009-10-30T10:56:00.006+02:00

Hei,

See kõlab tõenäoliselt nüüd üsna lambikalt, aga ma sattusin kunagi tuttavatuttavatuttava kaudu sinu blogile ja täna lugesin jälle seda - juhtusin lugema üht vana postitust sellest, kuidas sa ühel poisil dj shadow kotti nägid ja seda hullult tahtsid, aga ei leidnud. Noh, ja ütleme nii, et ma tean, mida see tähendab hullupööra mingist asjast obsessed olla ja seda mitte kuskilt leida. Vot ja ma tahtsin siis öelda, et leidsin ühe netipoe, kus sellist kotti müüakse. Juhul, kui sa pole veel seda leidnud, siis palun (link).

Wow, it DOES come back to you. Jah-jah, varsti pikemalt.

kentaki falls apart

2009-09-06T20:27:00.005+03:00

Sellest, kuidas ma eile Uue Maailma seltsimajas kõige indie'mas või lausa hipimas seltskonnas 5-eeguseid võikusid sõin ja mingite soome tüüpide eriti head jämmimist nautisin ja sellest, kuidas ma pärast Kultuses Saturday Night Soulil hoopis teistmoodi mõnusas atmosfääris 85-eegust (!) džinntoonikut jõin ja mõnusat vanakooli souli ja funki nautisin.

Ja sellest, kuidas ma töölt ära tulin ja lõunasse kolisin. Ja kõigest muust.

DJ Shadow - You Can't Go Home Again

bonjorno

2009-08-24T18:16:00.004+03:00

Kui ma poleks kevadel Limp Bizkiti kontserdil tema kõrvale sattunud, siis eelmisel teisipäeval Pulp Fictioni erilinastusel ikka. Või siis kohe järgmisel õhtul Tarantino uue filmi esilinastusel. Ikkagi nothing like I ever imagined ja need juhused on lihtsalt nii ajukad. Aga Inglourious Basterds on puhas kuld, soovitan kindlasti vaatama minna. Hoitan paari võika koha eest ning saksa ja prantsuse keele algteadmised tulevad ainult kasuks. Itaalia mitte :)

Nädalavahetusel oli räpifestar. Täitsa tore oli, kuigi mina ja veel mõned tõdesid, et me oleme vist vanaks jäänud, sest tunne kuidagi ei ole enam sama. Sama arvamust olen ka ühe teise ürituse kohta viimasel ajal rohkem kui korra kuulnud. Aga siis tuli täiesti üllatusena ühelt andekalt räpiprodutsendilt vist selle aasta kompliment ära ja mul veits nagu lõi selgeks, et miks muusika nii olulist rolli mängib. Isegi kui mul homme eelviimane päev on. Ring saab täis.

Täna on alles esmaspäev ja mul on juba pea täiesti laiali otsas. Ma ise ka ei tea, mis must nädala lõpuks saab. Kõike võib juhtuda, ausalt.

oh so summer

2009-08-05T14:55:00.003+03:00

Üks asi, mis mul päris hästi välja tuleb, on kaotamine. Mitte mängude või võistluste kaotamine, vaid just asjade. Suutsin nädalavahetusel Lõuna-Eesti tripil oma pangakaardi ära kaotada. Tõenäoliselt jätsin selle Võrus raha välja võttes pangaautomaati. Avastain alles järgmisel päeval. See on vist juba kolmas kaart, mida mul ei õnnestu kehtivusaja lõpuni kasutada. Siis on mu riimimärkmik ja iPod juba pikemat aega kadunud olnud. Veits murelikuks teeb. Kuna meil praegu küttesüsteeme vahetatakse ja mul asjad ümber tõstetud/laiali on, siis on muidugi võimalus, et nad on kuskil peidus, aga.. ma ei välista ka teisi variante.

Suvi on eriti eriti tore olnud. Ma pole vist juba aastaid suve niimoodi nautinud või siis lihtsalt see aasta lähevad asjad kuidagi õigesti ja plaanipäraselt. Peale jaanipäeva tulid kohustulikud Võsu, Käsmu ja Kabli. Ma vist mainin seda iga aasta, aga Kabli ON paradiis. Nägin esimest korda Eestis kuuloojangut. Siis enne Splashi roadtrippi tuli ilmselt selle suve kõige spontaansem ja kvaliteedim linnaõhtu ära. No tõesti :)

Veits pikemalt Splashist. Tegime 7-kesi minibussiga roadtripi Saksamaale. Minnes sõitsime veidi üle ööpäeva, sest suutsime teha tüüpilise vea ja sõitsime GPS-i lühima teekonna järgi Kaliningradi oblasti piirile. See oli mingi kell 7 hommikul ka, kui kõigil juhe parajalt koos oli. Kaarti meil muidugi ei olnud. Keerasime otsa ümber ja sõitsime mööda karjamaateid Poola piirini. Poolas sattusime päevasel ajal mööda väikeseid linnadevahelisi teid sõitma. Polnud just eriti tore, kes vähegi Poola liiklust tunneb. Kohale jõudsime öö enne festari algust ja siis oli sama keiss, mis kaks aastat tagasi - kottpime, vihma sadas ja me panime telke üles. Nojah.

Festivali esimesel päeval moodustasime Eesti laagri ja sõitsime ümbruskonnas ringi. See uus koht Ferropolis on päris äge, kuigi nt telkimisalalt festivalialale oli ikka päris pikk maa. Samas olid mingid asjad paremini korraldatud, kui varem. Õhtul jälle sadas päris korralikult ja see ausalt öeldes segas päris palju laivide vaatamist, sest alguses ei viitsind kõikideks laivideks kohale minna ja pärast läbimärja ja -külmununa lõpuni olla. Ehk et pigem nagu ma võiks teha nimekirja hoopis neist, keda ma näinud, mitte neist, kelle laivile jõudsin. Esimesel päeval oli mingi line-up'i jama ka, Streets oligi kuhugi lõppu lükatud ja selle asemel oli Talib, kes oli omakorda ärajäänud Mos Defi asemel. Talib oli okei, aga kuna varem nähtud, siis midagi uut ja üllatavat ei olnud. Esimesel päeval suutsin ka Santogoldi maha magada (ja see Santigold on ikka piisavalt harjumatu nimi mu jaoks). Ma arvan, et päeva parim laiv võis Zion I olla. The Streets oli ka muidugi hea, nii palju kui vaadata jõudsime, aga kuna see oli õhtu lõpus ja me olime selleks ajaks märjad ja väsinud, siis kaua ei jõudnud vaadata.

Teine päev oli juba parem. Ilm polnud ka enam nii hull ja seekord taipasin vihmamantli kaasa võtta. Mul oli kavas esimesena kirjas Atmosphere, aga kuna vahetult enne tuli korralik padukas ja me telklaagris Helgaga sõbrustasime (liigagi palju kogu festari jooksul), siis jällegi me ei jõudnud õigeks ajaks festarile. Küll aga jõudsime Dizzee'le ja see vist oli üks parimaid laive kogu festari jooksul. Nii pauer lihtsalt! Kõik põhilood tulid ära ja tõmbas rahva korralikult käima. Natuke enne Dizzee lõppu läksime teise lava juurde, kus samal ajal Black Milk esines. Jõudsime ka seal viimased head lood ära kuulata. The Bug jäi nägemata, sest see oli täpselt samal ajal kui Dizzee ja Black Milk. Järgmisena pidi tulema õhtu nael - Q-Tip. Suur oli aga üllatus, kui olime end ilusti paika sättinud ja siis nägime hoopis mingeid teisi tüüpe laval. Misasja nagu? Küsisin siis kõrvalolevalt sakslaselt, et kes need on ja millal Q tuleb ja siis ta mainis, et tund aega tagasi oli öeldud, et Q laiv jääb mingite tervisehädade tõttu ära. Epic fail noh (jah, ma ise ei salli ka enam seda väljendit). Et okei, Mos'i ärajäämise händelib veel kuidagi ära, aga kui juba kaks põhiasja ära jäävad, kelle pärast me üldse tulime, siis.. maitea noh, suht nutune. Q asemel olid prantsuse tüübid Sefyu ja nende laiv oli puhas pask lihtsalt. Tegin siis ettepaneku minna ühte telki Yo! Majesty naisreäppareid vaatama, aga kuna seal ka mingi line-up'i jama oli, siis nägime hoopis Sick Girls'i. Nojah. Edasi tulid Red ja Meth, ilmselt ka oodatumaid laive. Sattusime üsna lava ette, kuigi pigem servapoole. Ja no täiesti lõpp noh. Rohkem tähelepanu läks sellele, kuidas publiku seas ellu jääda, kui laivile endale :) Aga ega see väga üllatusena ei tulnud ka, sest paari aasta tagune Redmani laiv oli sama rets. Tore laiv oli, kõik põhihitid tulid ära ja rokitud sai omajagu, aga jällegi kuidagi mitte midagi uut ja räägitakse, et Helsingis oli parem olnud. Lõpus tegi Meff crowdsurfi ja vist kukkus sisse? Mitte otseselt, aga lihtsalt vajus kuidagi sinna sisse, nagu üks teda hoidnud sõber rääkis. Lisalugusid ei tulnud. Peale seda olime piisavalt läbi, et tagasi laagrisse minna. MSTRKRFT ja Lady Sovereign jäid nägemata.

Kolmandaks päevaks, nagu eelminegi kord, läks ilm eriti ilusaks. Kõik viimase päeva põhilaivid ei olnud mitte pealaval, vaid hoopis Samoa telgis. Üritasime ära näha Hilltop Hoodsi ja Jedi Mind Tricksi. Jedi ajal oli telk nii puupüsti täis, et inimesi ei lastud enam sisse ja pidime vaatama kaugemalt. Viimasel päeval nägime festivalialal üllatavalt palju eestlasi, keda varem polnud seal kohanud. Peale telgilaive oli pealaval La Coka Nostra ja nende laiv oli üllatavalt hea. "Rokitavuse" poolest võrdleks isegi eelmise päeva Redi ja Methi laiviga. Everlast oli ka laval ja just siis, kui me hakkasime ära minema, tuli "Jump Around" ära. Peale seda oli telgis Detroit Moves Tour feat Guilty Simpson, Big Tone ja Phat Kat ning pärast neid oli samas kohas Kid Cudi. Arvan, et Cudi oli festivali üllataja. Meil veits oli eelarvamus, aga laiv oli kuidagi eriti hea. Tal oli vist tuuri viimane show ka. Tegi kõik oma põhiasjad ära. Man on the Moon, Cudi Spazzin, Embrace the Martian, isegi Make Her Say (I Poke Her Face). Lõpus muidugi Day'N'Nite ja selle otsa Crookersi remix ka, mille peale kogu telgitäis hüppas :) Rets. Kolmanda päeva lõpetuseks ja ühtlasti festivali viimaseks laiviks oli meil valida kas Roots Manuva või DJ Vadim. Kuna ma teadsin, et Yarah Bravo pidi ka Vadimiga esinema ja ma olen juba eriti kaua teda näha tahtnud, siis valisime Vadimi. Alguses oli telk eriti tühi, ilmselt enamik inimesi läksid Manuvale. Läksime siis lava ette. Maitea, see äkki oligi minu jaoks kogu festari parim laiv. Või noh, vähemalt kõige vahetum ja siiram ning kindlasti kõige rokkivam ja kaasaelatavam :) Vadim kusjuures tegi täiesti tavalise seti ja mängis peamiselt hiphopi klassikat. Yarah aga tuli lavale tantsima ja rahvast üles kütma. Sellegipoolest suutis ta rahva kuidagi nii kaasa tõmmata, et lõpuks inimesed lihtsalt kaks tundi järjest hüppasid, rokkisid ja laulsid kaasa. Yarah tegi lõpupoole mõned oma lood ka, nt You Are Yours, mis on Vadimi uuel albumil, aga laiv-versioonina ka Yarah enda albumil ja see viimane on isegi parem. Bluebird tuli ka muidugi ära. Vahepeal ta lihtsalt hängis seal ees meiega, viskas käppa jne. Uskumatu naine :) Pärast Vadimi ja Yarah laivi olime täiesti läbimärjad ja väsinud, aga emotsioon oli laes. Kohe pärast laivi hakkasime tagasi Eesti poole sõitma, sest meil oli rendileping lõppemas. Tagasitee läks kiiremini, sest saime Poolas seekord kiirteel sõita. Üks üllatus tuli muidugi ka tagasiteel ära. Öösel, 100 km enne Eesti piiri jooksis meile põder auto ette. Õnneks sai ta täpselt eest ära ja me pääsesime vaid korraliku ehmatusega. Aga oleks võinud ka hullemini minna. Vedas. Kokkuvõttes oli tegelt täitsa okei tripp, kuigi jah, kehv ilm ja ärajäänud laivid tõmbasid emotsioone maha. Kel tulemata jäi, see väga millestki ilma ei jäänud.

Kohe pärast Splashi õnnestus mul paariks päevaks surfilaagrisse minna. See oli see nädalavahetus, kus see eriti ilus ja soe ilm oli. Super noh :) I was like mom, I'm in paradise and refuse to come back. Sellest järgmine nädalavahetus oli folk, aga üllatus-üllatus, ma see aasta jällegi ei jõudnud sinna. Aga kahele sünnale see-eest küll.

Eelmine nädalavahetus oli jällegi väga mõnus. Käisin Ra-ta-taa tiimiga kanuumatkal ja Lõuna-Eesti tripil. Tegime 11 kanuuga Ahja jõel korraliku ralli. Minul ja mu paadikaaslasel õnnestus ohtralt drive-by'sid teha, mille tulemusel sõitsime esimeses pooles eelviimaselt kohalt teisele. Teises pooles ei läinud enam nii hästi, sest mingi hetk oli meil kanuus liiga palju vett ja sõudmine läks keeruliseks. Aga fun oli sellegipoolest. Õhtul ööbisime Vällamäe metsamajas. Sinna kõrvale oli uus saun ehitatud ja me olime selle esimesed kasutajad. Ma pole elu sees nii heas saunas käinud! Järgmisel päeval sõitsime mööda Lõuna-Eestit ringi. Käisime Munamäel, Ööbikuorus, Rõuge Suurjärves ujumas ja tagasiteel veel Tartu 4D kinos. Kvaliteet :)

Augustis olen peamiselt töine, aga loodan veel mõnele saarele minna ja kohustuslik tripp on ka EHHF 09 Elvas. Ja augusti lõpus.. kõik muutub. Kõik. Kes ei riski, see on ment. Tunne on veits 2005. Aga sellest pikemalt, kui aeg käes.

bad news day

2009-06-26T15:31:00.003+03:00

5 aastat blogimist, holla.

Pärast ühte pikka hilisõhtust jalutuskäiku ja olulist vestlust tundus see Jacko uudis hommikul külma dushina. Uskumatu.

+ mul siin õhtu jooksul selgus, et ühe asjaga ikka ei läinud päris nii, nagu lootsin. Aga noh, asi on tasakaalus. Ju siis nii pidigi.

let the good times roll

2009-06-25T12:46:00.005+03:00

Juuni lõpp. Orks ja muud sotsiaalvõrgustikud täituvad reisi-, lõpu- ja jaanipäeva piltidega, inimesed on ilusad ja rõõmsad, ööd on valged ja vist natuke on let the good times roll. Mul on vähemalt mingi väga suvebiit peale tulnud. Teisisõnu vist lihtsalt lebo ja/või laiskus. Eriti pärast seda Prantsuse reisi, ei olegi veel viitsinud sellest kirjutada.

Olin juuni alguses nädala St Etiennes noorteprojektil. Kusjuures Helsingist Pariisi lendasin täpselt samal ajal, kui see Brasiiliast Pariisi lennanud Air France'i lennuk Atlandi kohal alla kukkus. Rets noh. Ma sain sellest alles nädal aega hiljem teada, sest Prantsusmaal olles väga uudiseid ei jälginud. Veits kõhe tunne käis läbi küll. Seda enam, et ma pole suur lendamise sõber.

Mul nagu igaks juhuks väga suuri ootusi ei olnud. Kuna 2006. aasta unustamatust Saksa suveprojektist oli latt üsna kõrgele seatud, siis jõudes hilja õhtul kottpimedas (sest neil ei ole valgeid öid nagu meil) kuhugi tööstuslinna mingi suvaka kooli ühikasse, siis oli first impression selline, et.. ok, ilmselt läheb paremaks. Läkski ja kuidas veel. Esiteks oli muidugi vaja harjuda prantslastele omase eluviisi ja käitumisega. Meil näiteks polnud ajakavas ühtegi kellaaega. Keegi reaalselt ei teadnud, millal mingi asi toimub ja isegi kui mingi kellaaeg hõigati välja, võis sinna vabalt vähemalt pool tundi otsa panna. Samas oli vabakava ka mõnus. Oli aega passida, lõputult piljardit, pinksi, lauajalkat, jalkat, kossu ja tennist mängida, linna peal kolada, mägedesse minna jne jne. Eesti tiimiga saime alles tee peal tuttavaks ja seltskond osutus väga mõnusaks. Märkimist väärib fakt, et meie tiimi keskmine pikkus oli 181 cm ja 6-st 5 olid tüdrukud :) Teised mõtlesid, et meil ongi niii pikad inimesed Eestis. Peale eestlaste ja prantslaste olid projektil veel poolakad, rumeenlased, tšehhid ja kreeklased.

Erialaseid teadmisi eriti juurde ei saanud, aga see ilmselt polnud ka eesmärk. Mõned diskussioonid, üks loeng, filmiõhtu jms, aga põhirõhk läks ikkagi sotsialiseerumisele. Eesti tiimil oli selles vist isegi kandev roll, sest meil alguses mingeid klassikalisi tutvumismänge ei olnud ja siis meil paar aktivisti korraldasid ise, rääkimata tunaki tantsust linna keskväljakul, millest sai projekti hitt. Õhtuti olid peod või lihtsalt koosviibimised. Kohe teisel õhtul oli international night, kus tegime rahvussööke ning saime teiste tiimidega lähemalt tuttavaks. Pakkusime kiluvõileibu, õunakooki, kama, maiustusi, kalja ja muidugi vanakat. Õppisime ära teiste riikide toostid ning kui teised avastasid, et eestlaste "terviseks" kõlab indeed nagu "dirtysex", siis sai sellest põhimõtteliselt kogu projekti märksõna. Kolmandal õhtul istusime linnas ühes armsas kohvikus. Neljapäeva õhtul oli projekti põhiõhtu - Big Party. Teemaks oli veepidu, st peoruumi sisenedes sai paraja dushi kaela ning saalis olid vahukahurid, nii et kuiva inimest naljalt ei leidnud. Enne seda pakkusid projekti president ja vice president baaris erinevaid shotte ja kokse, nii et pidu kujunes üsna meeleolukaks, rääkimata sellest, et president ise end üsna känni jõi ja me vice presidendiga ta ära magama vedasime. Ja siis see, et me eesti tiimi juhiga ühe laua pooleks istusime. Naljakaid vahejuhtumeid oli lõputult. Ma ei mäleta, millal ma oleks nädal aega järjest niimoodi naernud.

Reede õhtul meil kavas mingeid aktiviteete ei olnud, aga õhtu kujunes selliseks, et põhimõtteliselt me mängisime kella 6ni hommikul jälle igasuguseid seltskonnamänge, eriti aga truth or dare'i. Õnneks üsna kitsa seltskonnaga, sest see oli veits see keissonen, et järgmisel päeval see sama seltskond üsna muigas üksteisele otsa vaadates. Olgu öeldud, et selleks ajaks olin ma põhimõtteliselt kaks ööpäeva järjest üleval olnud ja enne seda keskmiselt 2-5 tundi öösiti maganud. Koguaeg oli nii huvitav, et ei olnud aega magada. Lisaks enne projektile tulekut oli mul veel Eestist tänu sessile ja pidusele nädalavahetusele üks magamata nädal all. Nii et laupäevaks olin ma jõudnud üleväsimuse täiesti uuele tasemele. Laupäeval oli challenge - spordivõistlused ja erinevad võistlusmängud. Ma olin põhimõtteliselt ainuke, kes meie tiimist spordivõistlustel osales. Kui ma üritasingi päeval magada, tuli aeg-ajalt keegi uksele koputama, et jou, nüüd on aeg jälle võistlema minna. Laupäeva õhtu oli põhimõtteliselt viimane õhtu, sest pühapäeval läksid esimesed tiimid ära. Meil olid jälle erinevad võistlused - küpsisesöömisvõistlus, õllejoomisvõistlus ja muusika äratundmise võistlus. Kaks viimast läksid edukalt :) Isegi kui mu tiimikaaslased ütlesid, et kle, katsu täna varem magama minna, sa näed kohutav välja, läks ka see õhtu vähemalt 5ni hommikul välja, sest viimane ühine õhtu ju ikkagi. Mul oli tunne, et ma varsti lihtsalt minestan ennast magama. Silmaalused olid tumedamad kui projekti presidendil, kes sai jalkas sinise silma. Kui ma mõtlesingi, et okei, nüüd aitab ja lähen magama, siis suutis vice president mu ümber rääkida ning venitasin natuke veel. Kusjuures ta tegi maailma parimat massaaži. Kõik tüdrukud tahtsid ta koju kaasa võtta :)

Pühapäeval lihtsalt tiksusime. Sain isegi paar tundi korralikult magada. Veits halb oli see, et kui projekti president viis hommikul kreeklased lennujaama, siis tegi ta tagasiteel üleväsimusest õnnetuse. Jäi ise terveks ja autoga ka midagi hullu ei juhtunud, aga paras ehmatus oli küll. Õhtul veel lebotasime järelejäänud seltskonnaga ning peale nelja tundi und hakkasime esmaspäeva varahommikul tagasi Pariisi poole liikuma. Otsustasime enne Eestisse minekut veel päeva Pariisis veeta. Kahjuks sadas sel päeval vihma, nii et väga palju ringi liikuda ei jõudnudki. Lebotasime kohvikutes. Õhtul läksime Pärtli juurde, kes Pariisis oma Erasmust lõpetab. Tegime pitsat, jõime vanakat šampusega, kuulasime mussi ja vaatasime aknast tuledes Eiffelit. Priceless. Teisipäeval tulime lõpuks tagasi Eestisse. Kui minnes oli 28 kraadi sooja, oli tagasi tulles ainult 10 ja vihm. Nojah.

Mulle tundub, et projektis osalenutele jõudis alles tükk aega hiljem kohale, kui kuradi äge nädal meil oli. Kõik kirjutasid, kui väga nad üksteist igatsevad. Midagi järelikult oli. Tegelt oli ka, juba ammu pole nii palju huumorit saanud ja ma sain päris palju toredaid tuttavaid juurde. Eestisse tagasi tulla oli veits harjumatu, inimesed tundusid kuidagi nii tuimad ja kurjad. Kui ma alguses tegin nalja, et vajan vähemalt nädalat, et ennast välja puhata, siis ma väga mööda ei pannudki. Järgmised kolm päeva magasin ja tööl olles ainult haigutasin. Režiim oli täiesti sassis. Nädalavahetuse Tallinna ööelu oli täiesti ebhändel, sest ma olin ikka veel täiesti teises maailmas.

Peale reisi sain järgmisel päeval kokku selle inimesega, kellega tookord Limpil juhuslikult kohtusin. Meil oli paljust rääkida. Ta on ise tore ja muhe, kuigi kõik see, mis ma teada sain, väga just ei rõõmusta. Või noh, elu paratamatus mõnes mõttes. You don't wanna know, you just have to know. Aga täiesti sürr tunne, kuidas ma mingeid asju tänu sellele olen hakanud seostama või ära tundma. Täiesti teine versioon, kui see, mis ma varem teadsin.

Vahepeal olin natuke tööl ja nüüd jälle puhkan. Jaanipäev oli see aasta üle ootuste mõnus. Esiteks muidugi ilm, eks. Kella 10ni õhtul bikiinides rannas vedeleda pole sugugi halb variant. Meil natuke vedas kohaga ka - alguses vedelesime Valgerannas, siis sõitsime edasi Audru ja Tõstamaa poole ning pidama jäime Matsiranna kõrvale Vahemurru randa, kusjuures saime mingi kohaliku suvila perenaise loal täiesti oma privaatranna, mis jäi muudest läbuseltskondadest kaugele eemale ja eriti mõnus rahulik oli. Esimesel õhtul sai isegi korra ujumas käidud, vesi oli jääkülm. Muidu oli super.

Ja kuigi praegu on good vibes, olen veits murelik ka. Mul siin nädala jooksul peaks paar asja selguma. Kui need pekki lähevad, siis maitea, mis saab. Peab midagi muud välja mõtlema. Loodame parimat.

Lõppu natuke muusikat ka. Uus Embee. Ootan juba albumit.

Siis üsna uus Molecule (mõnus prantsuse dubi tüüp). Täpselt see fiiling.

Prantsuse mussist veel näiteks TTC - Batard Sensible.
Projektil sai omajagu mash-uppe kuulatud, näiteks No Wonderwall Diggity.
Uus Fruss, uus Peter, Björn & John. Jne. All good.

Uute seiklusteni.

wait, what?

2009-05-26T19:00:00.003+03:00

Mul on kohati üsna elav kujutlusvõime. Suudan mingeid olukordi päris hästi ette kujutada, õigemini välja mõelda. Sageli näiteks leian end olukorrast, kus kaon korraks mõttesse ära, sest kujutan vaimusilmas olemasolevat olukorda kuidagi teisiti või mis järgmisena võiks juhtuda vms, nagu filmis ühesõnaga. Geenid? No ei tea. Ühest küljest on huvitav näha asju teisiti. Kahtlaseks muutub asi siis, kui ise sinna liiga sisse minna ja selles elama hakata, sest see on kõigest väljamõeldis, fiktsioon, ebareaalsus. Peaks ju elama selles, mis on nüüd ja praegu ning selle enda jaoks võimalikult nauditavaks tegema, mitte välja mõtlema midagi veel paremat. Või halvemat? Natuke sarnane keiss on muusikaga ka - kui vahel sõnu kirjutan (jah, ma ikka aeg-ajalt teen seda), siis kuulen peas täpselt, kuidas see kõik kokku peaks kõlama. Halb on asi aga see, et seda ei tee mitte kunagi ühelegi heliloojale või biidisepale päris täpselt selgeks, sest ainult sina tead, kuidas see tegelikult kõlama peaks. Veel vähem oskaks ise sellist saundi luua. Kui keegi leiutaks masina, millega saaks lindistada seda muusikat, mis n-ö peas kõlab, siis ma oleks rohkem kui tänulik. Siis aga jällegi tekiks küsimus, kas see on üldse muusika? Ja kujutava kunstiga see näiteks ei toimi.

Miks ma sellest räägin? Olen vaimusilmas ette kujutanud, et kui juhtun kuskil kohtama ühte inimest, keda nähes ma teatud põhjustel ilmselgelt ei suudaks rahulikuks jääda, siis mis juhtuks. Kus see juhtuks, kes seal oleks, kuidas ma reageeriks, mida ma ütleks, kuidas ma seda ütleks, kuidas tema reageeriks. Kaader kaadri järel. Sest saabki ainult nagu filmis olla. On mitu erinevat stsenaariumit olnud. Aga kindlasti ei olnud üheks stenaariumiks see, et ma satun puhtjuhuslikult temaga Limp Bizkiti kontserdil kõrvuti rokkima. And this was it. Nothing like I ever imagined. Ja siis mul oli veits nii, et ma ei suutnud päris sajaprotsendiliselt kontserti nautida teades, et olen kõrvuti inimesega, kes ei oskaks eales arvata, kes ma olen. Et mida ma siis nüüd tegema peaksin? Rokkisin edasi ja ootasin kontserdi lõpuni, sest keset laivi ju ikka midagi ei teeks. Ja siis lõpus, kui rahvas hakkas välja voorima, kasutasin juhust ja alustasin vestlust. Viie minutiga jõudis nii mõndagi ära mainida. Ja see oli nii kuradi kummaline, et just nii, just seal. Asi polnud enam stsenaariumis, vaid faktis, et see nüüd lõpuks juhtuski. Ja ta oli alles esimene neist.

Kontsert ise oli hea jah. Isegi heli oli suurhalli kohta üllatavalt hea. Olingi ära unustanud, et "Boiler" oli omal ajal ikka väga kõva lugu :)

a tale of two cities

2009-05-19T19:38:00.008+03:00

Jalgratas. Vabrikus. Tartus.

Ma siin juba kaks kuud võtan hoogu, et kirjutada. Liiga palju, liiga kirju, liiga ulme, et ei jõua sammu pidada. Või siis vastupidi mitte midagi, et ei tahagi üldse kirjutada. Fakt on see, et mida rohkem aega läheb edasi, seda rohkem tekib asju, millest võiks kirjutada, kuid seda väiksem on tõenäosus, et ma selleni ka jõuan. Ja kui ma hakkangi lõpuks kirjutama, avaneb samal ajal msni aken tekstiga "omg ulla, ma kuulsin mingeid jutte, ma tahan kõike teada" ja siis seda vähem on tahtmist rääkida. Või et kui järgmisel hetkel nett ära kaob, siis seda enam vist ei peaks kirjutama.

Mingi ülevaate mõttes ütleks nii palju, et kuskilt sealt märtsi teisest poolest algas üsna huvitav aeg. Oli natuke Tartut, siis see pikk ja kirju sünnipäevanädalavahetus, mis ilmselgelt eelmise aasta oma üle trumpas. Pärast seda olin paar nädalat puhkusel, mis omakorda tähendas jällegi Tartut ja natuke muid kohti ka ja veel igast sünnipäevi ja asju. Hea on see, et kuhugi sinna väga piduste nädalavahetuste vahele jäi aega mõtlemiseks ja arutamiseks, mida mul oli väga vaja. Nägin palju tuttavaid, keda polnud ammu või üldse mitte näinud, palju sai südamelt ära ja selgemaks. Tulemuseks see, et leidsin mingi motivatsiooni jälle üles, et edasi minna oma asjadega, milles enne kahtlesin. Väiksesed kahtlused käivad siiamaani aeg-ajalt läbi, aga nüüd händelin juba paremini, sest mul on mingi tugi olemas. Ehk kui veebruari lõpus ikka väga madalseis oli, siis nüüd on asjad isegi üllatavalt hästi. Oma väikeste eranditega muidugi. Ma siin mõned nädalad tagasi jäin sajaga haigeks ja siis kammis jälle veits ära. Tallinn kammis ära. Tallinn kammib viimasel ajal liiga tihti ära ja see teeb natuke murelikuks. See pidev tunne, et tahaks mujal olla.

Aga nüüd läks kuidagi jälle toredaks. Või noh, see eelmine nädal oli ikka veits uskumatu. Alates teisipäeva õhtust, kui me pargis istusime ja ma omaette mõtlesin a la et make me forget, et ma siin olen ja asjad veits kehvasti on. Ja siis sellele järgnes ilmselt üks ebareaalsemaid õhtuid. Ja siis muhe neljapäev ning nädalavahetus möödus jällegi Tartus, millest ma olen siiamaani üsna hämmelduses.

See on nagu mingi outline asjale. Et mis värk mul Tartuga jälle on? Tartuga on üle pika aja head suhted. Natuke võib isegi öelda, et nad kodustasid mu jälle ära, eriti see üks seltskond inimesi. Ma ei tea, kas see on ajutine või tuleb sellest midagi pikemat. Seoses selle motivatsiooni leidmisega sain ka idee tasandil järgmise aasta-kahe kondikava paika. Raske aeg lihtsalt sunnib võimalusi ja alternatiive otsima ja praegu on ilmselt parim aeg teha midagi muud, mis ei ole otseselt tööga seotud. Aga muidugi kunagi ei tea, kuidas asjad tegelikult lähevad, sest üsna palju asju ei sõltu minust. Aga vähemalt variante on.

Tegelikult pidin veel kirjutama kahevahel olekust ja pühendumisest, vaimustumise lihtsusest, asjade must-valgelt nägemisest, muusikast, kodukohast ja urbanosoofiast jne, aga ilmselt kunagi teine kord muu jutu käigus.

Nüüd olen paar nädalat asjalik ja üritan kooliasjadega ühele poole saada, et siis korraks Eestist ära minna. Olen üsna kindel, et enne seda jõuab siinolek veel vähemalt korra ära kammida.

gotta believe

2009-03-09T11:27:00.006+02:00

Ma pole viimasel nädalal eriti öösiti magada saanud. Olen lihtsalt üleval passinud ja mõelnud, sest niiii palju on mingeid mõtteid ja ideid tekkinud, mis ühest küljest piinavad, teisest küljest justkui üritaks mind uppuvalt laevalt päästa. Natuke tundub, et võib-olla olen liialt mõjutatud mingitest hetkelistest sõgedatest tunnetest, samas pole kunagi pilt nii selge olnud. Ja ühtlasi ka nii talumatu. Veits uskumatu, kui siiralt kõrini mul on. Kui ma siin aasta alguse poole mainisin, et peab ikka põhjas ära käima, et midagi muutuma hakkas, siis nüüd vist ongi piir kätte jõudnud. Aga võib-olla on see ajutine. Võib-olla teen lollusi ja pärast avastan, et ikkagi pole päris see. Aga vähemalt saan targemaks. Muudmoodi vist väga ei õpigi.

jackpot

2009-03-03T09:58:00.006+02:00

Talveakadeemia konverentsisaali seinal oli kaks silti: "Kohal on õiged inimesed" ja "Juhtuvad õiged asjad." Kolmanda päeva hommikuks ei kahelnud ma selles enam hetkekski, sest olin maailma parimas kohas. No umbes nii, et võib-olla paneb see mind edaspidi ullumeelsusi tegema. Või vähemalt mingit unistust uuesti elus hoidma.

dark and cloudy

2009-02-25T13:53:00.003+02:00

Kuna mult hiljuti küsiti, et miks ma ammu kirjutanud ei ole, siis otsustasin endast märku anda.

Maitea, noh. Ma võiks ju kirjutada mingitest tegemistest stiilis "jaanuaris oli sess, veebruaris pidu" ehk üsna sama skeem nagu eelmiselgi aastal või et see majandushorror on ikka nõme küll, sest leidsin ideaaaalse korteri, kuhu kolida, aga kuna töötunde võimaldatakse ainult veerand koha jagu, siis on see veits ebareaalne ja uut tööd saada on veel võimatum või et üritan praegu pabereid ajada, et mõneks ajaks välismaale minna ja see on ka veits kahtlane või et vahepeal oli arvutiga känkel ja see uus WLM 2009 on ikka epic fail küll, aga näiteks uus Skype on täitsa kena või et olen mingeid plaate viimasel ajal keskmisest rohkem kuulanud.

Sel pole vahet, see ei oma tähtsust või ma lihtsalt ei leia aega ega motivatsiooni sellest rääkimiseks. Tähtis on see, mis toimub mu sees. Tähtis on see, mida ma tunnen, mõtlen ja läbi elan. Ja need on asjad, mida ma ei saa jagada. Mul on vaja kookonis olla. Lihtsalt olla, mõelda, tunda, lugeda, näha, teha, kogeda, unistada, uskuda, loota, tõestada. Et äkki ikkagi midagi nagu on. See ei ole debor, see on lihtsalt mingi state of mind või periood, mis on vaja läbi teha pärast kõike seda, mis eelmisel aastal juhtus. Ma ei saa siiamaani mõnest asjast aru.

Päike on mõnus, varsti tuleb kevad ja loodetavasti saavad asjad selgemaks. Until then, I need to figure this out. I need to figure myself out.

it makes you wanna be

2009-01-18T13:03:00.005+02:00

Pärast hoogsat teadusfilosoofia lugemist vaatasin eile öösel ära Grey’s Anatomy selle nädala osa . Päris rets osa oli. Mulle hullult meeldib see sari, nagu haiglaseebid üldse. Aasta tagasi vaatasin lõputöö kirjutamise kõrvale mingi 2 või 3 hooaega ära. See on umbes selline sari, mis paneb sind vähemalt korra elus tahtma arstiks saada. Vähemalt minu puhul oli nii, ma ei tea, kuidas teiega on. Tõsi ta on, et tõenäoliselt Eesti haiglasüsteemis sellist elu ei eksisteeri, aga vaadata ja unistada on ikka tore. Umbes samamoodi, nagu Entourage tekitaks tahtmise Hollywoodi minna, näitlejaks saada ja siis sõpradega 247 pidutseda. Või Black Books tekitaks tahtmise raamatupoodi pidada ja lõputult veini juua või Californication võib-olla isegi tekitaks tahtmise kirjanikuks saada. Või Men In Trees tekitaks tahtmise jätta linnaelu ja kuhugi kaugele sõita. Näiteid on lõputult. Või nagu kuskil oli öeldud Sigur Rosi muusika kohta, et it makes you wanna be icelandic. It makes you wanna be. Wanna be.

Keegi hiljuti ütles, et mu elust saaks päris hea filmi. Mulle hetkel ei meenu, kes see oli, aga see oli keegi, kes teadis päris täpselt mingeid mu elus toimunud sündmusi, mis annaks aluse päris huvitavale stsenaariumile. Jah, tõsi, mingeid päris uskumatuid asju on tõesti juhtunud, millest annaks näiteks päris hea draama kokku panna. Sellele filmile saaks olla ainult üks režissöör (!) ning filmi soundtracki saaksin ainult mina kokku panna. Aga tõenäoliselt läheb filmiga veel aega, sest noh, elu on veel ees.

Praegu on käsil hoopis hoogne komöödiasari nimega Lasering, mis kajastab ühte osa minu elust. Hetkel on kolmas hooaeg ning tundub, et pärast ülipõnevat esimest hooaega ja mitte nii põnevat teist hooaega (nagu sarjades ikka) on kolmas hooaeg päris paljutõotav. Hooaeg tähistab ühte (töö)aastat sügisest sügiseni. Tagasi on tulnud esimese hooaja silmapaistvamad tegelased, kes teisest hooajast otsustasid kõrvale hoida. Teise hooaja uute tegelastega on praeguseks juba päris palju põnevaid situatsioone olnud. Aga karta on, et see hooaeg jääb (mulle) viimaseks, vähemalt ma nähtavasti liigun praegu selles suunas. Hea ja tore on küll, aga kõigel on oma aeg. Samas mõnel tegelasel on juba viieteistkümnes hooaeg :)

Täna on Laseka jõulupidu. Homme on teadusfilosoofia eksam. Tuleb põnev osa. Järgmisel nädalal juba uued sündmused.

It makes you wanna work in a record store. Veits High Fidelity.

horrorscope

2009-01-10T16:17:00.005+02:00

Ma ei suutnud eile uinuda ja mõtlesin pool ööd mingite asjade üle. Ja siis täna nii muuseas sattusin lugema ühte päevahoroskoopi, mis ütles, et ma mõtlen just nende asjade peale, millest ma öösel mõtlesin. Ja kuigi horoskoopidega on veits see keiss, et kas usud või ei usu ja kas kohandad kirjutatu oma süsteemi või mitte, siis see tänane oli üsna välk selgest taevast. Mitte see, et omg, kust sa tead, et asjad päriselt ka nii on (sest tegevus toimus enne), vaid see, et kui nii on, siis on ka viimane aeg selle suhtes midagi teha. Nagu kinnitus. Ja jõudsin järeldusele, et peab ikka põhjas ära käima küll, enne kui midagi muutuma hakkab. Või seal päris alguses noh, the very root of it all.

2009-01-08T11:42:00.004+02:00

Allhiphop.com-is on päris hea Exile'i intervjuu üleval. Tõestas jällegi, miks ta üks mu lemmikprodutsente on :)

all these walls were never really there

2009-01-05T15:33:00.014+02:00

Ma mõtlesin tükk aega, kas ma kirjutan või mitte. Ma natuke vihkan kokkuvõtete tegemist. Tüütu noh. Eriti, kui nagu pole midagi kokku võtta või vastupidi, kui (hinge peal) on päris palju asju. Aga midagi selle eelmise aasta kohta siiski tahtsin kirjutada. Sest see oli mu jaoks oluline aasta ja võib-olla on käesolev sellevõrra veel olulisem. Ja võib-olla aitab mingeid asju paremini mõista.

Nojah, raske majandusaasta oli ennustatav. Aga et ka emotsionaalselt raske aasta tuleb, seda ei osanud keegi öelda. Aasta alguses tundus kõik päris roosiline. Uus korter, kaks töökohta, kuum salasuhe ja kooli lõpp silme ees. Korterit jätkus kaheksaks kuuks, salasuhtest sai üks tõsine emotsionaalne katsumus (ja see on mõnes mõttes isegi hea), uuemast tööst ikkagi asja ei saanud ja kooli lõppedes oli üsna tühi tunne. Et mis siis nüüd? Elu?

See kahe töö ja kooli lõpetamise periood võttis mu päriselt tõsiselt läbi. Eriti ei taha enam sinna tagasi. Pidev ülekoormus ja ajapuudus viis selleni, et ma kind of kaotasin enda ära. Suvi oli ikka päris imelik, sest nüüd nagu pidi teoorias kõik okei olema, aga tegelt oli vastupidi. Asjad hakkasid mingis suunas liikuma alles siis, kui ma sealt teiselt töölt ära tulin ja enne seda oma ülemusega mitu tõsist vestlust maha pidasin. Ta pani mind mingite asjade üle päris korralikult järele mõtlema ja ma pole vist tükk aega nii segaduses olnud kui siis (muidugi segadust jätkus sellesse aastasse veel küllaga). Aga vähemalt praegu ma tean, et olen talle veits tänulik, et ta mingitele asjadele tähelepanu pööras, kuigi tol hetkel ma väga ei sallinud teda. Suvi tõi segadust veel. Aga see kulmineerus nüüd alles aasta lõpus, sest siis ei tundunud õige aeg olevat. Muidu oli nagu suvi ikka, sõbrad ja good times. Aga kohati päris imelik ka selle suhtes.

On see nüüd halb või hea, aga sügisel läksin tagasi kooli. Siiamaani on päris okei olnud. Võtsin marurahulikult ja vahelduseks oli üsna hea ja rahulik aeg. Aga ka nüüd ei jäänud mingid keerulisemad asjad olemata, vähemalt mis puudutab näiteks sõprust kui sellist. Aga targemaks sain jällegi.

Ja nüüd siis aasta lõpp. Detsember. See. Maitea noh, päriselt vä? Selliseid asjad juhtuvad tavaliselt kuskil mehhiko seepides ja nüüd järsku on see mu enda elu. Uskumatu. Või siiski mitte? Et nagu sa saad selliseid asju ainult ühe korra oma elus läbi kogeda. Kui kogu su senine elu jooksul välja kujunenud tähendussüsteem kildudeks lõhutakse ja sa pead seda jälle hakkama nullist tükkhaaval kokku panema. Kui kõik eelnev kaotab senise mõtte, kui sa ei saa enam asjadele sama pilguga vaadata. Aasta olulisim, kui mitte üks terve elu olulisemaid hetki. Ja jõulud pole ka iial nii teistsugused tundunud.

Aga häid asju ja aegu oli ka, alati on. Palju unustamatuid kontserdielamusi, lõputud mõnusad hängid minu juures. Eriti toredad sõbrad. Palju head muusikat (sellest eraldi kokkuvõtet ei viitsi praegu teha), palju häid sarju ja filme. Ja ma olin isegi päris mitu korda armunud, nii et lootust nagu on? Oli kirge, relvitukstegevaid pilke, hämmastavalt palju piinlikke hetki, tegemisi ja tegematajätmisi, mille pärast süda ikka veel verd tilgub. Palju pisaraid, aga veel rohkem naeru. Palju olulisi jutuajamisi, mis ühte või teistpidi aitasid mind lähemale iseendale ja asjadele, mis elus olulised on (hullult trafaretne tekst, eks).

Ühesõnaga oli oluline aasta. Hämmastav, kuidas see mind ära puhastas. Kui ma eelmisel aastal arvasin, et nüüd hakkavad mingid asjad juhtuma, siis see oli alles soojendus ja eeldus järgnevale. Ja seda enam on mul lihtsam uuele aastale vastu minna. Sest see on mõnes mõttes uus algus ja mitte ainult ajaliselt, see oli puhtalt kokkulangevus. Panna uuesti kokku oma tähendussüsteem, teha ära mingid asjad ja mõnedes asjades veel selgusele jõuda. Ma tean, et muutumine alles algab. Võib-olla on praegu mu elu kõige olulisem aeg. Võib-olla ma kirjutasin täna oma elu kõige olulisema kirja, mis homme mõne teise inimese elu muudab. Võib-olla.

NY

2009-01-01T12:13:00.005+02:00

Aastavahetuseks haigeks jääda ja aasta esimesel ööl hea sõbra lahkumist unes näha pole vist kõige positiivsem variant uue aasta alustamiseks. Igaks juhuks ei hakka veel tähendusi külge pookima. Pealegi, ärkasin keset und kõne peale üles ja äkki oleks kõik ikkagi hästi lõppenud. Eks aasta lõpus siis paistab. Sisetunne räägib suurtest asjadest.

Teile paremat!

taking chances

2008-12-22T19:51:00.013+02:00

Ses suhtes, et kolmas kord võiks ju õnneks minna. Aga see kord on kõige ebareaalsem ka.

Up Hygh - Compatible

sounds like love

2008-12-16T16:20:00.007+02:00

Ma vaatan seda plaadihunnikut, mis mul siin aastatega on kogunenud. No ikka omajagu. Vahel kipun mõtlema, et vist on veits palju ja kas need kõik ikka on nii must-have plaadid mu jaoks. Kui paljud neist on mingi hetkeemotsiooni ajel tellitud/ostetud? Kui ma muusikabisnesiga lõpp-arve teeks, kas ma müüks need maha?

Ka mul saab aeg-ajalt muusikast tõeliselt siiber. Aga kordades olulisem on see uuestiavastamise tunne. Kui sa avastad mingid plaadid enda jaoks uuesti või nagu üldiselt mõistad, mida ikkagi muusika tähendab su jaoks. Või kui oled midagi uut avastanud ja siis unustad end crate-dig'ima kuhugi kataloogidesse ja saitidele, et rohkem infot saada. No ja see on armastus. Armumine. Over and over again. Asendamatu.

Ma siin kuulan mingeid plaate, mis on tükk aega niisama seisnud. Ja saan jällegi aru, miks mul see või see plaat on, kust ma selle või selle artisti avastasin, kus ma seda või teist lugu kuulsin ja mida see kõik mu jaoks tähendab. Jah, ma olen jälle armunud.

Giant Robot - Boys & Girls

the night that changed my life

2008-12-05T12:26:00.005+02:00

22 aastat. Kakskümmend kaks aastat ja ÜKS õhtu, mis muudab senise elu täielikult.

2008-11-19T19:27:00.004+02:00

"Enamik Eesti inimesi ongi näoga, justkui oleks neil ilge perse majas. Jube pask. No kurat, mul on ka, ega siis pead saa norgu lasta. Kõigil on!"
(R. Kaljujärv)

2008-11-04T22:51:00.003+02:00

illlab. ulllab.
illa j. ulla j.
first impression on väga positiivne.
heaven for the weatheri suhtes võtan ka sõnad tagasi, eriti pärast videot.

don't feel right

2008-10-28T12:49:00.009+02:00

Kõigepealt muusikast natuke. Ma ei saa aru, kuidas see Brownswood Bubblers Three kuidagi nii vaikselt must mööda läks, kuigi see ilmus vist juba augusti alguses? Üks päev kataloogist avastasin, kuulasin üle ja pikemalt mõtlemata tellisin ära. Esimest ei ületa, aga teisest on kindlalt parem. Ei ole enam nii ühtlaselt (nu-)jazzine, vaid ulatub kõlalt rohkem kuhugi sinna kanti, mis mulle rohkem istub. Juba see Spaceki "How Bout Us" on puhas kuld, veits "Dollariga" samale pulgale. Ja Stacy Eppsi "Floatin" on ka peal, vihjevihje. Või veits ulmeliselt unistav Kenneth Bageri "Fragment One", millel on üsna kelmikas video. Või veel mitmeid häid asju, mis sealt leidub. Soovitan.

Tru Thoughtsi alt tuleb endiselt head kraami. Näiteks Hint - Driven From Distraction. Esialgu kõlab nagu suvaline elektroonikaalbum, aga vähemalt "Afro Forest Love" (feat Kinny) tõmbab kindlalt kaasa.

Uus Foreign Exchange. Daykeeperi põhjal olid ootused kõrged, aga pärast esimest kuulamist.. veits liiga ninnunännu. Või mul lihtsalt ei ole sellise muusika kuulamise tuju olnud.

Muidu on ikka üsna null. Väliselt nagu olekski enam-vähem okei ja ma võiks mingite asjadega teoreetiliselt rahul olla, aga ma ei ole. Sellist paigalseisu pole juba ammu olnud. Üldse, terve see aasta on ikka nii kuradi imelik olnud. Ei tea, kas nüüd paari kuuga midagi muutub.

2008-10-17T23:46:00.001+03:00

sander says:
kas Sul on umbes selline tunne, et Sa nagu oleksid esimene lumi, mis langes, aga kohe kui Sa maad puutusid tuli koer ja tegi Su kollaseks, mis tähendab, et talv otsa keegi Suga ei mängi ja nii..?

urbanisatsioon

2008-10-05T10:51:00.001+03:00

teik it iisi, pöial-liisi

2008-09-27T13:02:00.000+03:00

Kust tekib kolme nädalaga selline kaitserefleks?!

the escapist

2008-09-24T11:02:00.003+03:00

Tallinn matab oma tavalisse rutiini. Ka sellepärast ei olnud varem mahti kirjutada. Praegu on tegelt isegi üsna ilus - see sügise värk ja selline rahulik vahelduseks. Aga teisest küljest on oht sellesse unelevasse olekusse ära kaduda. Kui Tartus käisin, äratas see mind korraks üles. Isegi raputas üles, nagu ta seda alati teeb. Eriti pärast seda segast suve. Ma omamoodi vihkan seda, samas armastan. Mul ongi Tartuga see igavene armastuse-vihkamise suhe. Armastan, kui positiivselt see linn mulle mõjub, samal ajal kipun ennast vihkama mingite asjade pärast. Ma arvan, et see kunagine võrdlus, et Tallinnaga olen "abielus", aga Tartu on "armuke", kes vaheldust ja põnevust pakub, aga kelle juurde kunagi ei saa jääda, väga mööda ei olegi. Aga räpp oli ka okei jah.

Viimasel nädalal olen palju uut Streetsi kuulanud. Tööl arutasime, et Streets läheb iga plaadiga aina emomaks. Mitte otseselt halvas mõttes. Uuel plaadil pärleid on. Mul oli The Escapist peale Tartut nii teemas, sest ma ei osanud enam kusagil olla. Heaven for the Weather on täiesti gospel :) Aga selle esimese plaadi teravust ja mänglevust igatsen küll natuke taga. Hetkel on mängijas Take'i instrumentaalalbum Earthtones & Concrete. Üsna kosmos. Avastasin Take'i selliselt kogumikult nagu From L.A with Love. Kellele nt Flying Lotus meeldib, võiks selle välja kontrollida (FL on ise ka seal esindatud). Exile on ka. Ja no Dirty Science on mu albumite topis väga kõrgel kohal :) Teisest küljest soovitas Take'i Kissey Asplund, sattusin temaga mingi aeg kirjavahetusse (jaa Kissey plaat on ka super!). Ta postitab aeg-ajalt päris ägedaid asju oma blogisse. Kui Earthtones & Concrete liiga rahulik ja ulme on, siis uuem reliis Dirty Decibels of Thomas 2000 EP on ehk parem. Või noh, tuttavaid sämpleid on palju :)

Koolis on okei. Uus kursa on mõnus. Ja nii ongi.

today's fortune

2008-09-07T12:51:00.003+03:00

Ma lihtsalt pidin mainima, et orksiõnn on lõpuks muutunud.

Behind an able man, there are always other able men.. or a woman

Oligi aeg sellest geiteemast üle saada.

2008-09-01T23:29:00.008+03:00

Kui ma oleks režissöör, siis nägin ma täna tõenäoliselt oma tuleviku kassahiti unes ära. Natuke midagi vanillaskylikku, aga veidi teise nurga alt. Ma vist polegi varem niimoodi und näinud, et näen nagu mõlema tegelaskuju stoorit korraga või et keegi nagu actually mingit taustateksti asjale loeb ja et õigetes kohtades mingi väga õige lugu taga mängib. Ja et ma mingid ebareaalsed emotsioonid sellest kätte saan. Rets segadus oli ärgates. But that's what I love about daydreaming.

Ahjaa, kool algas.

Nathan Fake - The Sky Was Pink (läheks kindlalt saundträkile)

päeva vihje

2008-08-28T00:33:00.001+03:00

12. sept tasub vist räpiketsid läikima hõõruda :)

2008-08-24T14:52:00.003+03:00

Eilne Sigur Rosi kontsert oli tõenäoliselt mu selle aasta parim kontserdielamus. Seda maagilist muusikat ja õhkkonda, mis Rock Cafes valitses, on raske kirjeldada. Lihtsalt vaata ja imesta. Ja naudi. Kuidas rahvas alguses hiirvaikselt jälgis ja lõpus nii intensiiviks kätte läks. Vahepeal sulgesin silmad, sest nii hea oli lihtsalt, aga ometi tahtsin näha, sest see kõik oli nii ilus. Gobbledigooki ajal plaksutamine, konfetimasinad "lume" tekitamiseks. Isegi ei see seganud, et Rock Cafe oli ülerahvastatud ja õhku eriti ei olnud. Ma olin täiesti võlutud. Ja ausalt poleks seda kontserti kuskil mujal ette kujutanud, kui siis ainult kuskil Islandi looduses. Kui pärast linna jõudsin, olin täpselt sellises seisundis, et süda peksis ja ma hingeldasin. Uskumatu, mida muusika võib teha. Ja muidugi õhtu sellega ei piirdunud. Kui joon alla tõmmata, siis ikka korralikult. Kummaline tunne on täna küll, aga vähemalt olen kindel. Et see on ühe ajastu lõpp.

Nüüd aga paariks päevaks saarele ära.

2008-08-22T21:31:00.006+03:00

Midagi nagu oli? Vähemalt enne, kui uus vahetus peale lendab.

Eniveis, eelmisest nädalavahtusest tahtsin ma ainult sellel põhjusel rääkida, et mul tekkis mingi nostalgiatunne nende õhtutega. Esiteks oli reedel Pami järjekordne lahkumisõhtu. Olles olnud 4 päeva intensiivselt tööl, ei suutunud ma ära oodata, kui oma töökaaslastega õue mängima saan. Ja seda tunnet polnud päris pikka aega mul olnud. Seda ootamise ja tahtmise tunnet. Ja seesama tunne oli see, mis meid paar aastat tagasi koguaeg ninapidi koos hoidis. Tööl koos, pärast tööd koos, üks suur pere ja parimad ajad. Kui aasta tagasi suurem osa põhiseltskonnast lahkus, kadus see tunne ka kuidagi ära. Tulid uued inimesed, samuti toredad, aga seda ühtsust enam ei olnud. Sellepärast oli see reede kuidagi eriline. Ma võiks kirjutama jääda, kuidas Lasering koos oma inimeste ja muusikaga mind nende kahe aasta jooksul muutnud on. Ja kuidas nüüd on lõpuks aeg ka ise minna. Eniveis, reedel tuli halva karma ring ka ära. Kui ma tegin ühe vale sammu, millest ma nähtavasti polnud ikkka veel õppinud, tuli hommikul see ära, et mu pangakaart oli läinud. Juhtub na.

Laupäev oli teistmoodi nostalgia. Retsept II pidu Protestis tõi mingid vanad head keldripidude ajad meelde. Kui pidu oli täis noori räpientusiaste (loe: purjus alaealisi), laivid olid toored ja kaasakiskuvad ning kõik olid omad. Seda tunnet polnud ka päris ammu olnud.

Pühapäev oli tavaline lebola. Õhtul olin poolvennaga linnas ja koju läksin üsna sellises seisundis, kus emotsioonid üle keesid. Liiga palju on viimase paari kuu jooksul olnud neid olukordi, mis sunnivad küsima, et kui palju on mingites sündmustes juhuseid, kokkulangevusi või saatust? Hakka veel uskuma, et see mõtete abil elu juhtimine toimibki.

Sellest nädalast. Teisipäevane laulupidu oli super. Ja tõenäoliselt meile, ärkamisaja lastele, üsna hädavajalik üritus. On raske panna sõnadesse seda tunnet, kui sa laulad kümnete tuhandete inimestega neid laule, mis muutsid ajalugu. Ja saavutada kogu selle "eestlasliku iseloomu" juures selline ühtsus, vau. Järgmisel hommikul ärgates oli ikka väga teine tunne.

Eile oli lõppude päev. Käisin viimast korda kontoris. Eelmisel nädalavahetusel olin nende suvepäevadel, mis oli põhimõtteliselt viimane ühine üritus selle seltskonnaga. Mõned naljakad seigad, väiksemad vigastused (loe: külmutatud friikartulid ümber hüppeliigese) ja uskumatu slaavi "külalislahkus". Aga noh, hiljem selgus, et minu suvepäevad jäid ühe meediaasutuse suveürituse kõrval üsna kahvatuks.. Lõppude päev oli eile ka selles mõttes, et tegin Luise korteris viimase ühisürituse. Kui ma kevadel lootsin, et saan nüüd sügisel teha ühe korraliku soolaleivapeo, siis paraku oli eile seal hoopis lõpuõhtu, kuna olen sunnitud minust mitteolenevatel põhjustel korterist loobuma. Jube kahju on tegelt, sest see on tõesti mõnus korter ja hakkas mulle juba üsna koduseks saama. Üritasin kokku saada inimesed, kes seal mingil hetkel mingil põhjusel on viibinud. Kokkuvõttes oli päris huvitav. Loodan, et mitte ainult minul.

Aga lõpud on uued algused, nii et väga ei põe. Leiaks uue töö ja kodu, oleks vist päris okei. Kooli lähen ka tagasi, sest midagi jäi nagu puudu. Vihjeks nii palju, et mag. projektis kirjutasin muuseas ka hiphopist.

Lykke Li - Everybody But Me (link)
Take feat Gaby Hernandez - Walk Away (link)

päeva tsitaat

2008-08-16T21:39:00.003+03:00

"ja seega jooda mind veidi ja ma tulen sinuga maailmalõppu"

what are friends for, noh. eks ma homme räägin pikemalt sellest nädalavahetusest. võib-olla ka eelmisest.

päeva tsitaat

2008-08-13T11:57:00.000+03:00

"Samas eraelu on nagunii nõrkadele. Ja selle osatähtsuse vähenemine väljendub palganumbri suurenemises."

Eraelu, halloo?

chasing the shadow

2008-07-19T13:01:00.007+03:00

Juhtus nii, et sattusin eile mingile keldriräpikale. Pidu polnud suurem asi, heli peksis üle ja enamik inimesi tundusid alaealised olevat. Aga põhjus, miks üldse kirjutan sellest, on see, et ma nägin ühte noort kutti seal. Ja isegi see kutt pole tegelikult põhjus. Põhjus on kotis, mis tema tooli küljes rippus. DJ Shadow pildiga (nahast?) õlakott. Mu lemmikpildiga temast. Fänn, nagu ma olen, jäin seda kotti terve õhtu vahtima (või see mingi tund aega, mis ma seal reaalselt olin). Täpselt selline kott, nagu mulle meeldib. Muidugi läksin kutiga juttu ajama, et omg kust said selle ja kas sa ära ei taha seda müüa :) Kutt polnud nõus eriti ja üsna selgusetuks jäi ka see, kust ta sai selle. Ja kõige naljakam on see, et ta isegi ei teadnud, et see DJ Shadow seal peal on. Mul oli nagu mismõttes sa ei tea?? Enivei. Täna siis guugeldasin ja ei leidnud absoluutselt mitte kuskilt sellist. Uskumatu. Ma pole vist tükk aega endale mingit asja nii väga tahtnud.

case closed

2008-07-18T14:35:00.008+03:00

Ma tean oma nõrkusi, eks. Aga mida ma ei tea, on see, et millal neile järele anda ja millal mitte. Ma mäletan selgelt, kuidas ma aasta alguses üritasin ühele inimesele selgeks teha, et tead, minu jaoks ei käi need asjad päris nii, kuigi ise käitusin tol hetkel ristivastupidi. Aga vähemalt ma ise teadsin. Ja see teadmine loeb mulle palju, kuigi ma vahel ehk kipun seda unustama ja seeläbi valet muljet jätma. Sest nii palju kui on inimesi, on ka järeldusi. Ja see on paratamatus. Aga üle pika aja midagi tõelist tunda on ääretult hea. Isegi siis, kui midagi ei juhtu ja isegi siis, kui mingid halvasti ajastatud asjaolud kipuvad mõtteid hägustama. Sest see ei ole järeleandmise koht.

Lykke Li - Little Bit

case study

2008-06-15T11:25:00.010+03:00

He's fucking everywhere. Ma võin temast 5 või 10 või 17 korda üle saada, aga ikka vahel täiesti juhuslikult koperdan kuskil ta otsa. Ma ei juurdle enam selle üle, kas see on saatus või mitte, sest ma tean, et pean eluga edasi liikuma. Aga see mäng ei ole läbi. Ikka veel ei ole.

14 postitamata drafti viimase poole aasta jooksul. Midagi nagu oli? Oli, palju oli. Samuti ka palju põhjuseid, miks neid mitte postitada. Võib-olla oleks nüüd aeg üks vähem emotsionaalne kokkuvõte asjade käigust teha.

Jaanuar andis lootust, et alanud aasta võib päris põnev tulla. Korter ja juhtumised, mis raputasid mu maast lahti ja keerasid elu mõneks ajaks pea peale. Jaanuaritormi kulminatsioon saabus jaanuari viimasel õhtul. Arusaam, et olukord on liiga heaks ja mugavaks läinud ning et edasi läheb tõenäoliselt ainult raskemaks. Sest nii ju ei olnud ometi plaanitud ja oleks vist parem, kui tõmbaks hoo maha. Tehtud. Täispottis iroonia oli see, et samal ajal tuli raadiost White Stripes'i Conquest. Kommentaarid oleks siinkohal vist üleliigsed. No üldse see R2 öine playlist on üsna ebareaalne.

Veebruar. Mul ikka võttis aega, et see kohale jõuaks. Sest karta oli, et ma olin selleks ajaks juba omadega üsna sees, kuigi eitasin seda pikalt. 1. veebruari hommikuks oli lumi maha tulnud (footprints in the morning snow / you got me rocking like an echo, echo). Samal õhtul oli vaja olukorda veel kindluse mõttes testida tollel kurikuulsal Kadugu Mõistus Cafél, mis pakkus kõneainet mitmeks kuuks. Sain negatiivse tulemuse. Ülejäänud veebruar läks nii, nagu olin peale intensiivset sessi jaanuaris ennustanud - 3 nädalat joon ja siis tõmban nädalaks eksiili. Kusjuures täpselt nädal aega hiljem tollest jaanuariõhtust oli mintsas ühe töökaaslase lahkumispidu. Varem kohale jõudes tuli raadiost jällegi Conquest. Mul oli tunne, nagu saatus või keegi irvitaks mu üle. Aga muidu oli see vist üks muhedamaid õhtuid minu juures üldse. Kuu lõpus kadusingi nädalaks Rootsi. Eemalolek eriti ei aidanud, aga mul oli seda siiski vaja. Vaja korra aeg maha võtta ja teises keskkonnas olla. No ja päriselt, ma vist ei tunne ennast kuskil mujal välismaal nii koduselt kui Rootsis. Juurte värk vist, aga enam ei saa ka selles kindel olla.

Plirts-plärts-märts. Esimese hooga meenub Little Brotheri tripp Tartusse. Kuu lõpus oli mu sünnipäevapidu. Mis oli üsna kummaline, ent huvitav. Tegelt päris äge. Aga ikkagi imelik :) Tänks, et te nii vahvad olete ja kahju, et osad tulemata jätsid.

Aprill. Kooli lõpp hakkas lähenema, mis tähendas, et pidasin vajalikuks ennast sotsiaalsest elust mõneks ajaks välja lülitada. Otsustasin lihtsa tüdruku eluga jätkata, aga selle vahega, et kui enne ei tahtnud teistele probleeme tekitada, siis nüüd ei tahtnud endale probleeme kaela tõmmata. No ja tulemus oli draama draama otsa. Lisaks mingitele suhtedraamadele lõi mind mõneks ajaks rivist välja üks asjaolu, mida ma terve elu olin alateadlikult kahtlustanud. Sain oma kahtlustele alust juurde, aga ei saanud neid ometi kontrollida, sest vahepeal oli mingi teine anomaalia üles kerkinud, mis ei lasknud mul ühte olulist vestlust ette võtta. Võiks ju öelda, et sellised asjad juhtuvad ainult filmis. Aga ju siis mitte. See poleks elu, kui sellised asjad ei juhtuks, nagu üks mu sõber ütles. Ühesõnaga üsna raske kuu oli. Kontserdielamustest tuleks Gonzalez kindlasti ära märkida.

Mais lõpuks lülitasin end välja ja kirjutasin 2 nädalaga oma lõputöö valmis ning tegin viimased eksamid ära. Sain tädiks. Bädel oli äge.

Juuni. Kooli lõpu järgne debor. Massive Attack. Suvi?

Mis edasi? Homme lõpetan ülikooli. Kell 10 hommikul. Võite lilli mulle tuua. Ja sealt edasi? Teate, mul pole õrna aimugi.

seven days in sunny june

2008-06-07T23:17:00.004+03:00

Pärast seda, kui sa oled terve päeva Valgerannas vedelenud, 3 korda ujumas käinud, grillinud, õlle joonud, päev enne seda Paides üsna muhedalt suve alustanud, viimasel nädala jooksul ära kaitsnud oma lõputöö, teinud ära ühe olulise muudatuse, pidutsenud, näinud varasuviseid päikeseloojanguid ja -tõuse...

Pärast seda tundub internet nii ebahändel. Pärast seda tundub kojutulek ja jalka vahtimine ebahändel, kuigi muidu isegi vaataks. Järgmisel päeval tööleminek on ebahändel. The usual on ebahändel.

Ja kõigi nende ilusate asjade kõrval on ikkagi midagi, mis torgib. Ikka on asju, mis sunnivad endalt küsima: Ulla, mis sul viga on?! Sest noh, kaks sarnast soodsat võimalust nädala jooksul ja ma lihtsalt ei oska neid ära kasutada. Ja mitte ainult. Valikud pressivad jälle teemasse ja mul on nendega teadupärast alati raskusi.

Aides - Sleeping in the Rays (Summer Day) (mitteametlik video)

passin' me by

2008-05-28T14:00:00.003+03:00

Mul on neid elu-on-ikka-uskumatu hetki viimase poole aasta jooksul liiga palju olnud. Alates opist detsembris kuni praeguseni välja. Mul üks sõber sai eile isaks. Selles pole midagi imestamisväärset, eks. Praegu on beebibuum ja järjest tuttavad saavad lapsi. Okei. Aga stoori on selline, et see tüüp oli kunagi subnatsiooni kuldaegadel mulle väikevenna eest. Siis kui see räpivendlus- ja õendus (ja mitte õelus!) veel moes oli. Ta oli selline paha poiss, minust noorem ja ma nagu hoidsin tal silma peal. Aga aeg läks edasi, sub lagunes ja meil kadus kontakt ära. Ma ühe ta sugulasega ikka aeg-ajalt suhtlesin (kah noor poiss ja sai ka paar kuud tagasi isaks), aga ikkagi. Ja kui ma eile olin siiralt rõõmus, et ta isaks sai, siis hilisemad uudised ei olnud enam nii rõõmustavad. Ta oli paari kuu eest vangist vabanenud. Ja oleks veel kauem seal istunud, kui ta poleks nüüd lapse saanud. Et nagu mida?! Mis vahepeal juhtus kui mind ei olnud? Mul käis nagu see nõks läbi, et kus ma olin? Et noh this is what happens when life passes you by. Kui sul pole õrna aimugi, kuidas ühe või teise inimese eluteed on kulgenud. Kellest saab pätt, kellest kõrgharitud kontorirott. Tol ajal olime kõik ühesugused. Uskumatu.

Goddamn kuidas ma neid subnatsiooni aegu taga igatsen. Aga kõik meist teavad, et need ei tule tagasi. Sub on oma aja ära elanud ja kõik on oma teed läinud.

today's fortune

2008-05-16T12:51:00.001+03:00

Don't let friends impose on you. Work calmly and silently.

Läks vist üsna täppi. Eile oli super kvaliteetaeg ja täna suudan jälle jätkata.

i need your discipline

2008-05-10T20:52:00.016+03:00

On see siis nüüd tõesti saatus või jällegi juhuse jõud. But then it keeps coming ja ma ikka ja jälle komistan ta otsa. Same shit, different week. Kas see üldse lõppeb kunagi?

Mul on nädal aega, et oma lõputöö ära esitada. Olen kuskil poole peal. Sotsiaalsed vajadused on eemalolekuga maksimaalseks kasvanud, samas hoiab mingi jõud mind teiselt poolt tagasi. Kumb peale jääb?

Nägin täna oma ühepäevast õetütart. Elu on ikka imesid täis.

enuff

2008-04-23T13:49:00.004+03:00

Pärast üsna imeliku vaibiga õhtut kõndisin ühe ajal öösel üksi Hundist läbi inimtühja vanalinna kodu poole. Pleierist tulid järjest Under the Bridge, Best of You ja Someone Great (instr). Päris retsilt vist ei kamminud ära nende peale. Ma juba nii ootan seda breakdowni. Mitu kuud. Aga ta ei taha veel tulla. Nii kaua on edasi kõige fakin (h)ulluksajavamad ajad. Ja ma olen juba ammu väsinud sellest.

random

2008-04-15T21:43:00.007+03:00

Ma täna taaskord veendusin, et elu on vahel ikka kummalisi juhuseid täis. Eelmisel suvel Rootsist tagasi tulles sattusin laeval ühe suvalise noormehega hängides juhuslikult vestlusesse ühe vanema mehega. Tal oli üsna omamoodi elufilosoofia, põhimõtted, huvid. Rääkisime näiteks universumist ja unenägudest. Ta rääkis veel oma perest ja isegi ühe üsna privaatse asja, mida mingile suvalisele inimesele niisama ei räägiks, aga mis võib-olla aitaks mõista tema põhimõtteid. Ta ütles ka oma nime. Olles hämmastunud tema sellisest nägemusest elule, guugeldasin hiljem ta nime ja leidsin, et ta on tavaelus täiesti tavaline inimene, kes töötab täiesti tavalises firmas. Okei siis, olin teadmise võrra rikkam ja unustasin selle ära, sest tõenäoliselt me enam ei kohtu.

Täna hommikul tuli töömeilile kiri, et ühest firmast tulevad inimesed meie kontoriga tutvuma, kuna plaanivad võib-olla oma kontori kõrvalhoonesse kolida. Esimese hooga ei reageerinud ma sellele, aga firma nimi oli kuskilt tuttav. Siis jagasin lahti, et see on see sama firma, kus töötas see mees, kellega suvel laeval rääkisin. Ei teinud ka siis sellest suurt numbrit, sest arvasin, et olen selleks hetkeks juba kontorist lahkunud. Aga aeg venis ja mul oli vaja veel infot otsida ning jäin kauemaks tööle. Lahkudes oli juba täitsa ära unustanud, et nad pidid tulema, aga siis nägin palju inimesi eesruumis. Ja tuli meelde. Ja siis nägin teda. See oli eriti kummaline lihtsalt. Mingi hetkeline pilguvahetus, ta tõenäoliselt ei tundunud mind ära, sest mul olid prillid ees. Aga mul tuli selle hetkega kõik meelde lihtsalt. Kuidas me kella ühe paiku tol ööl Ahvenamaa sadamas seistes rääkisime mingitest asjadest ja kuidas see kõik kokku nii veider, samas huvitav tundus. Nad olid just kontorist lahkumas nagu minagi ja ta tuli lifti ja seisis mu kõrval. Imelik noh, mu kõrval seisab inimene, kelle elust ma nii palju tean, ometi me nagu ei ole tuttavad. Ma ei hakanud teiste juuresolekul rääkima ka, et kuulge ma tean teid, mäletate rääkisime eelmisel suvel. Sest noh. Äkki ta oli näiteks joonud ja ei mäleta. Äkki see oli mingi rändom vestlus. Ja jätsin asja sinnapaika.

Aga teel koju mõtlesin, et veider ikka, kuidas sa kohtad oma elus mingeid inimesi võib-olla esimest ja viimast korda. Aga võib-olla siiski mitte. Kuidas mingite juhuste läbi inimeste teed ristuvad. Ma võiks neid näiteid tuua veel ja veel, aga see tänane littis kuidagi eriti. Selle noormehe saatusest, kellega ma hängisin, ei tea ma muidugi midagi. Me isegi ei vahetanud nimesid ega kontakte ja ta ausalt öeldes ei mängind selles loos mingit suurt rolli ka.

Enivei. Ma siis lükkan teistest asjadest kirjutamise jälle edasi.

that pretty much says it all

2008-04-14T13:42:00.005+03:00

http://blog.yarf.biz/2007/10/27/miks-naistele-ei-meeldi-head-mehed-paipoisid/

bookmarked.

after the party

2008-04-13T12:24:00.001+03:00

Dandelion says:
deem kuidas meil kõigil on vähemalt 1 in kellest me lihtsalt sõltuvad oleme. see ei ole normaalne ega tervislik

afk

2008-02-19T22:04:00.003+02:00

pam says:
jamie lidell on varsti marseilles
pam says:
ja dj shadow ka
pam says:
a sa oled teda näind vist
ulla says:
ei oleeee
pam says:
aa ja coldcut
ulla says:
mine perse ma kolin sinna

kui ma nädalaid hoidsin kirjutamisest meelega eemale, et mingite segaste emotsioonide ajel midagi lolli kokku ei kirjutaks, siis nüüd ma reaalselt tahan kirjutada, aga mul pole üldseee aega. käin korra eestist ära ja puhkan ajud välja, siis vaatab edasi.

2008-01-31T11:17:00.000+02:00

(Evert tegi pilti)

Oeh. Et siis selline jaanuar või.

Roisin'ist kõigepealt. Läksime teisipäeval suht varakult kohale, et seda soojendust ka näha. Soome oma daft punk-depeche mode-prodigy mingis väga imelikus võtmes. Head olid nad küll, aga kas asi oli mu lõputus väsimuses või tol hetkel nad kuidagi ei sobinud sinna. Okei, enivei. Kuna me seal eespool juba olime, sattusime automaatselt Roisin'i ajaks esiritta ja suht keskele. Mis oli nagu naljakas, sest ma pole ennast just tulihingeliseks fänniks lugenud, kes esiritta trügiks ja kõiki laulusõnu kaasa lõõritaks (mul pole need peaski). Aga seda enam põnevam kogemus. No ja siis ta tuli :) Mustad korsettpüksid, valge läbikumav pluus, kusjuures rinnahoidjat ei olnud all. Ta nägi lihtsalt nii seks välja, täiesti hull naine. Kui ma oleks mees, oleks vist boner garanteeritud. Ja muidugi kontsert ise ja see show olid viimase peal. See uus plaat vajas rohkem harjumist, aga no laivis kõlavad need lood enivei superhästi. Vanalt plaadilt tegi ainult 2 lugu. Salaja lootsin, et äkki tuleb midagi ka Moloko repertuaarist, aga ei tulnud. Aga kui ta seal ühes loos isegi räppis ja eriti hästi veel, oli maksimaalne fiiling olemas. Just nagu see kõik oleks unenägu olnud. Vähemalt kui ma järgmisel hommikul ärkasin, oli täpselt selline tunne, et see eilne õhtu oli uni (hmm, neid hetki kuidagi palju viimasel ajal on olnud). Super kontserdielamus ühesõnaga.

Eelmine nädal oli kaootiline. Viimase eksami ja kaitsmise vahele jäi üks pikk nädalavahetus, kuhu mahtusid Laseringi-Hundi-Henry õhtu, teise firma talvepäevad Lõuna-Eestis (no ikka sellised, kus järgmisel hommikul on bossile imelik otsa vaadata), siis Kuuluude esitlus, mis oli veider-naljakas. Pühapäeva hommikut alustasin puude ladumisega ja peale seda olin õhtul 9ni tööl. Selleks hetkeks oli väsimus täiesti tappev, ma alles täna magasin end korralikult välja.

Sess on lõpuks läbi. Tõenäoliselt siiani kõige tihedam, retsim, väsitavam. Aga samas nagu kõige huvitavam, sest sinna eksamite vahele mahtus üsna palju põnevaid juhtumisi. No selliseid suht ebareaalseid asju :) Ma alguses arvasin ka, et maksimaalselt halb ajastus, aga tegelt ei saagi õigemat olla, sest pingeid on ju vaja kuidagi maandada. Ja lihtne tüdruk on vahelduseks niii hea olla. Iseasi muidugi, kaua ma vastu pean. Karta on, et lõpuks avastad, et ikkagi on a little bit more. Või jätaks asja "9 laulu" tasemele?

Radiohead - Everything In Its Right Place
Róisín Murphy - Primitive

railway blues

2008-01-18T09:33:00.001+02:00

2008-01-07T09:31:00.000+02:00

Poleks vist nagu uskunud, et aasta nii muhedalt algab. Aastavahetuse pidu läks täiega korda ja uus elamine sai põhimõtteliselt linnukese kirja (soolakas tuleb kunagi järgmisel kuul ma loodan). Reedel oli Tartus EHH Check, mis oli eriti mõnus. Rajatänavaulla naljad ja kõik muu. Väljas oli miinus sada, aga see ka nagu ei häirinud. Laupäeval tagasi tulles kuulasime autos R2 Duubel-M'i, kus lubati uut head Eesti hiphoppi lasta. Koju jõudes lastigi. Kuuluuuuud :) Nagu reaalselt, see on esimene eesti räpi plaat, mida sellelt aastalt ootan. Neid tuleb veel, ma tean. Kui suvel Saksas ühel täiskuuööl seda materjali esimest korda kuulsin, olin lummatud. Kui ta kahtles, kas lasta see välja, siis ma ei kahelnud hetkekski.

Ja kui see raadiost tuli, helistas üks sõber. Tahtis must filmi teha, mul flippis veits ära selle peale. Mitte otseselt filmi, aga katsetada paari asja ühe suurema asja jaoks.

Laupäeva õhtust ma ei räägigi, ma nagu ei leia siiamaani sõnu. Ebareaalne lihtsalt. Midagi, mida aimasin juba aasta eest. Nüüd juhtus ja nagu kordades paremini, kui oskasin oodata. Just täpselt liiga hea, et tõsi olla, sest see ei saa tõeks saada. Pole kindel, kas tahakski.

Eilseks olin täiesti sooda, kahe ööpäeva jooksul olin umbes-täpselt 2 tundi maganud ja sedagi väga külmas. Ja kui ma nüüd täna üritan sessile jälle keskenduda, siis see on ikka väga raske :)

2007-12-29T22:36:00.000+02:00

2007-12-26T13:47:00.000+02:00

Nonii. Eilne kirikus ja mere ääres külmetamine on oma töö teinud - pea on paks ja kurk kähe. Juba õhtul õe juures olles oli kahtlaselt külm olla, kuigi teistel oli palav. Irooniline on see, et just paar päeva enne seda kõõluseoppi ma umbes uhkeldasin veits, et peale seda, kui LOR-arst mulle põsekoopapõletike vältimiseks operatsiooni soovitas, pole ma kordagi haigeks jäänud. Aga siis tuli hoopis teine opp. Ja nüüd jäin ikkagi haigeks ka. Ei teagi nüüd, kas läheb homme Toompea lossi seda eksamit tegema..

2007-12-25T15:28:00.001+02:00

Maiteaaa noh, murelikmurelik, see sõrm nagu kuidagi ei liigu. Kuigi alles teine päev lahti, ei suuda ma isegi natukene sõrmeotsa painutada. Täpselt samamoodi nagu pärast õnnetust. Jube kahtlane. Ma nagu tõsiselt loodan, et asi paremaks läheb.

Vormsi on mõnus. See on reaalselt vist ainuke koht, kus saab mingisugunegi jõulutunne tekkida. Eile korraks tekkis. Jõuluvana oli eluhuumor, kõik said puid alla :) Ja lihtsalt nii hea on linnast ja kommertspühadest eemal olla. Aga nii palju seda jätkuski, täna tagasi pealinna stressama. Küll siis jõuab veel tööasjadest ja muustki rääkida, praegu nagu ei kutsu veel.

2007-12-24T00:59:00.001+02:00

Karta on, et kell on praeguseks juba tunnikese üle südaöö tiksunud, jõulud on ametlikult käes ja ma võin vist lõpuks isegi lahase käe ümbert ära võtta. Aga üsna ootamatult on käsi täna valu teinud, ei teagi nüüd millest.

Nagu ma vaikselt ennustasingi, ei saanud ma asjadest kirjutada enne, kui mingid vaheetapid olid möödas ja kui ma lõpuks siia - keset rahu ja vaikust - saabusin. Jah, pärast kahte päääris pidust päeva kodulinnas võtsin oma n+7 asja ja tulin lõpuks pühadeks Vormsile. Ainuke koht, kus rahu leian.

Viimased ma ei tea... kolm kuud on vist ühtlaselt retsis tempos läinud. Ikka sama kool+2tööd+muu värk. Ei vaja vist pikemat kirjeldamist. Aga siis nüüd detsembri alguses oli üks ootamatu juhtum. Teate seda vanasõna vä, et annad bemmile käe, võtab sõrme? Päris nii hull ei olnud, aga palju puudu ka ei jäänud. Aitasin vennal mingit 80-kilost bemmi mootorit tassida (ta muidugi arvab, et väike õde saab kõigi meestetöödega hakkama kui teisi pole käepärast) ja juhtus nii, et kui me selle korraks maha panime, jäi mu käsi sinna kuidagi õnnetult alla. Nii õnnetult, et parema käe ühte sõrme lõikas sisse ja murdis kõõluse. Alguses nagu ei saanud arugi, aga kui läbi kinda verd hakkas voolama, tahtis pildi eest kiskuda. Edasised sündmused viisid mu järjekordselt traumapunkti. Manki viis, ise ta murdis nädalad varem varbaluu ja no üldse meil need igast asjad samal ajal juhtuvad, olgu see siis luude murdmine või tädideks saamine. Arst tegi kindlaks, et ma ei suuda seda sõrme kokku painutada ja ilma pikema jututa pidin opiriided selga ajama ja ootama, kuni kirurg viitsib muga tegeleda. Mingi tunnikese passisin pidžaamaväel seal ooteruumis. Need pidžaamapüksid olid mulle lootusetult lühikesed ja õde keeras sääred ülespoole, et "stiilsem oleks". Et nagu kellele seda stiili traumapunktis vaja on?? Enivei, varsti viidi opile. Kirurg oli muhe, poole tunniga õmbles kõõluseotsad kokku ning samal ajal kuulasime raadiot ja rääkisime juttu. Pani käe lahasesse, luges sõnad peale ja saatis koju. Rändompühapäevaõhtul elu esimene opp.

Ma loodan, et see on umbes viimane kord, kui ma seletama pean, et mis juhtus. Sest kuhugi seltskonda minnes keegi paratamatult küsib, et kuule miks su käega juhtus? Eile Pille juures osad said juba aru, et ma ei viitsi sellest rääkida ja tüübid tegid isegi nalja, et tal jäi skrätsides sõrm nõela alla vms :) Tore (remondi)pidu oli igaljuhul. Enivei, need kolm nädalat olen põmst ainult ühte kätt kasutanud. No ja täiesti hakkama saanud. Õnneks jäi kirjutamiskäsi terveks. Isegi klubis sai käidud, see oli isegi veel siis, kui ma alksi ei tohtind juua. Händelitav. Mõnes mõttes on see olukord isegi hea. Hea, et ma jaanuarini haiguslehel olen ja saan hetkeks kooliasjadele pühenduda. Sest reaalselt nagu ma tegin enne 16-tunniseid päevi stiilis hommikul kontorisse- päeval loengutesse- õhtul teisele tööle- öösel õpin. Paar nädalat oli talutav, aga siis nagu hakkas räigelt väsitama. Mingi stressikeissonen oli ka vahepeal, aga see oli pigem rutiin. Paar päeva peale oppi käisin koolis juhendaja juures mingit bürokraatia hammasrataste vahele jäänud juhtumit lahendamas, rääkisime veel lisaks maast ja ilmast ja ta nägi asja umbes nii, et see ületöötamise oht on nähtamatu, aga reaalne. Et kui sa näed seda punast tuld ja hoo maha võtad, siis on okei. Aga sageli seda punast tuld ei märgata, siis hiljem on palju keerulisem olukorrast terve nahaga pääseda. Ta rääkis mulle tuttavatest, kes olid mitmeks kuuks haiglasse sattunud või isegi enesetapu teinud. Neist asjadest ei räägita, aga need juhtuvad. Ja see minu väike õnnetus võis ka vabalt punane tuli olla. Ma nagu praegu ei kujuta ette, et kui ma viimased kolm nädalat oleks tööl ka käinud, et kus ma lõpetand oleks. Et no mul on töötagi neid neljatunniseid öid ja muud küllaga olnud. Retsus.

Ja jõulud on lihtsalt lisastress. No ja ei saada vist Orkutis scrap to all your friends vä. Ja see kingiteema, umbes et sa ei peaaa kinki ju tegema, aga kui sulle vastu tehakse, siis nagu on pärast veits imelik tunne. Süümekad vä. Või häbi, nagu üks sõber mainis. Või noh, ühesõnaga selline nähtamatu kohustus. Mitte et mulle ei meeldiks kinke teha - meeldib küll, aga mul peab olema nagu aega mõelda ja kingitaval peab mingi emotsionaalne väärtus olema, miks ma selle asja just temale kingin. Idee loeb. See aasta on nii aega kui ideid raske leida.

Ma siinkohal katkestan ja räägin ehk homme-ülehomme edasi. Sest rääkida veel on. Ja teie, võtke maru rahulikult, eks? Lähen magan nüüd ennast üle pika aja korralikult välja.

if looks could kill

2007-12-12T22:03:00.000+02:00

Kui küsisin täna õppejõult, et mis ma kontrolltöö sain, siis ta ütles umbes et sulle ma panin viie, sest sul on nii ilusad silmad.

Milleks ma üldse koolis käin?

who knew

2007-12-02T22:16:00.000+02:00

Kui nad seal tantsusaate lõpus "Time To Say Goodbye'd" esitasid, flippis mul natuke ära. Sest paar tundi varem opilaual vedeledes tuli raadiost täpselt sama lugu. Ja no maitea, see traumapunkt on mu teine kodu juba.

Karmavõlad?

rokenroll, beibi.

2007-11-11T21:07:00.002+02:00

Ma vist pean pikemalt kirjutama, kuidas see aasta mu muusikamaitset ikka päris tõsiselt avardas. Varem ma seda rokiteemat väga ei kuulanud, nüüd juba täitsa seedin ja kohati isegi naudin. Nagu näiteks seda kahe bändi ühiskontserti eile.

impossible is nothing

2007-11-06T22:42:00.001+02:00

Unes lendamise kohapealt sain targemaks. No ei saa ikka lennata sinna vastasmajja, kui see on alles paar aastat vana, aga sina näed unes oma kodukanti ikka vanal viisil. Seda maja lihtsalt ei ole seal. Alateadvus sai päris hea tünga. Tükk aega vahtisin lolli näoga õhus.

Kui ideaalis nägin ette, et vähendan sügisel oma töökoormust, et kooliasjadega ühele poole saada, siis reaalsus näitab seda, et pean ühte nädalasse mahutama kahe töökoha ja kooli vahet jooksmise pluss veel trennid ja muud lõbustused. Aga vähemalt ei saa öelda, et ma ei oleks üritanud. Iseasi muidugi, kaua vastu pean.

love and let go

2007-11-04T13:30:00.000+02:00

Mulle ei meeldi Cameron Diaz, olen teda siiani suht tibinäitlejaks pidanud. Jack Blacki ei salli üldse. Kate Winsletiga on ka see lugu, et noh, Titanic ei jäta teda vist iialgi maha. Jude Law'ga on muidugi hoopis teised lood. Enivei, vaatasin eile ühte seda filmi, kus nad kõik mängivad. Ja seal oli nagu kõik üllatavalt paigas. Nende rollid absoluutselt ei häirinud, in fact, need olid lausa vastuoluliselt nauditavad. Ja kuigi need juustused romantikafilmid pole minu jaoks alati teemas, oli see väga okei. Ilus, samas täiesti aus, feissides mingeid reaalseid probleeme ja valikuid. Tiris mingid täiesti müstilised emotsioonid mu seest välja.

väike klubide sisemääraja

2007-11-03T23:42:00.001+02:00

Riffis käiakse joomas, Krahlis sotsialiseerumas, Hollikas tantsimas, Privés ennast näitamas ning nendes igasugustes väiksemates võib-olla et isegi muusikat kuulamas.

Lihtne ju.

kassi ei taha vä?

2007-10-23T20:14:00.001+03:00

welcome to the best years of your life (2)

2007-10-18T23:56:00.000+03:00

Seekord võib-olla irooniaga.

Naljakas, et kui ma reaalselt kirjutama hakkan, on kõik need mõtted ja sõnastused peast läinud. Et mida ma nüüd öelda tahtsingi? Üldse, see kirjutamise teema. Et ma ei oska enam pikki (põhjalikke?) postitusi kirjutada, milles asi on. Kas mul pole enam midagi öelda? On, aga ma ei oska. Räpiga veits sarnane keiss, eks. Hetkeks nagu isegi tundus, et see kirjutamine on rohkem kohustuseks muutunud. Et jah, asju toimub, ma nagu peaks nendest rääkima. Milleks samas. Kõik on tahtmises kinni. Ma aega-ajalt tahan ennast tühjaks kirjutada, et edasi minna. Sageli ei tee ma seda siin. Draftid kogunevad, aga ei ma postita neid. Või siis ma ei oska ikkagi. Mul on praegu vaja umbes kuu ajaga mingi 20lk seminar kokku kirjutada pluss vähemalt 4 referaati. Töö jaoks mingeid aruandeid kirjutada. No ja üldse ei suju, natuke murelikuks teeb juba. Keska ja kirjandite kirjutamise kuldajad on möödas. Pluss aeg, nädala sees on lootusetu variant. Minust on pühapäevakirjutaja saanud.

Möödunud nädal oli jällegi üks imelik nädal, kuigi ma ei mäleta enam päris täpselt mis põhjustel. Kui ma hakkasin seda pühapäeval kirjutama, siis nagu veel oli ähmaselt meeles, täna enam mitte. Et noh, eile oligi selline olukord, et panin parajasti eelmise nädala töötunde kirja, sest õigel ajal ei jõudnud, ja ma nagu tükk aega vaatasin lolli näoga märkmikku, suutmata meenutada, mida ma eelmisel kolmapäeval ja neljapäeval tegin, kas ja kui pikalt üldse tööl olin. Täielik müstika noh, ma ei mõelnudki välja. Mingites loengutes nagu käisin, aga enne ja pärast seda? Asjad on niivõrd üle pea kasvanud, et midagi ei püsi meeles enam. Kui ma midagi tegema pean, siis palun tehke kindlaks, et ma selle ka kirja paneks, muidu mul päriselt läheb meelest.

Tervisekeissonen. Antibiotsiga sai ühele poole, enam ei ole tunne, et tahaks koguaeg ropsida. Aga igast arstide juures käin edasi. Tervis pole küll teema kirjutamiseks, aga jube nüri on kuidagi. Et okei, nende pidevate põsekapõletike teema saab korda ehk, kuigi karta on, et tuleb opilaks ära. Siis hambaarst. Sellest nagu väga ei taha rääkidagi, veits nutune olukord, rahas väljendades mingi 20-30k keiss, mis nagu väga ei rõõmusta. Pean jälle õppelaenu võtma? Ma vist never ever ei saa siit ära kolitud pluss mingid muud investeeringud peab ka teadmata ajaks edasi lükkama. Isegi siis, kui mul on lootust varsti rohkem palka juurde saada. On mul üldse aega tööl käia, kui kool tahab lõpetamist? Keeruline. Kusjuures naljakas, et kui mul Tartus olles olid need silmapõletikud teemas, siis nüüd lõpuks mingi 2 aastat hiljem, lihtsalt ühel hetkel sain aru, et milles probleem on. Et sa ei näe probleemi, kui see sõna otseses mõttes su silme ees on. Kuidas nemad seda tol hetkel ei taibanud, kuidas mina selle peale varem ei tulnud. Toredad noored residendid olid jaa, soovitasid eriala vahetada jne.

Nädalavahetus kammis päris retsilt ära. Mitte seetõttu, et ma peale biotse üle pika aja juua sain vms, aga üldse. Mingi päris räige reality check käis üle lihtsalt. Reedel oli mingi tavaline "lähme teeme Juuksuris ühe õlle" keiss, aga nagu sealt edasi. Mingi müstiline jõud sundis mind pärast ühte kõnet kell 1 öösel takso võtma ja Koplisse sõitma. Ja noh, ju see oli vajalik, sest mulle pole juba ammu reaalsus niimoodi kaikaga pähe löönud. Ma olin terve laupäeva päeva nii juhtmes ning lubasin endale, et ma kohe päris kindlasti muudan edaspidi ühte asja. Et ma kohe päris kindlasti peaks lõpetama selle enese kiusamise ja lollitamise. Isegi, kui sulle see natukene meeldib, isegi, kui vahel nii raske on "ei" öelda. Ei, aitab. Varem see toimis, enam mitte.

Got so complicated after we touched each other
I must admit it felt so good but you have another
You've been fighting so long how could you forget it?
We could do a whole lot of things but you're sure to regret it

Ma ei väsi kordamast, et Vibert ja Lidell on retsid tüübid.

Laupäevane pidu oli ka .. check one two mõnes mõttes. Et noh, polnud esiteks juba tükk aega tšekil käinud või sellistel tavalistel räpikatel üldse. Väsimus, tüdimus, vanadus, ajapuudus ja kõik need muud tüüpilised tööinimese põhjused võib-olla. Maitea, jube imelik oli kuidagi, eriti nagu pärast seda reedest laksu. Jõime Pärnu räpparitega pudeli jäkut Estonia taga ära ja läksime peole. Vägaväga palju inimesi tšeki kohta, väga palju tuttavaid. Hea pidu, aga see kõik nagu kadus ära mu jaoks ja ma ei osanud seda nautida. Justkui ma ei kuulnud muusikat, mida DJ'd mängisid, ei näinud laivi, videot, ei tantsinud, olin lihtsalt. Rääkisin juttu, passisin niisama. Võib-olla olin purjus, aga samas mul ei olnud lõbus. See nagu flippis ära veits, et kas asi oli tõesti ainult selles päevas kinni või ma ei oskagi enam räpipidusid nautida. Ja kui "räpipeod" need räpipeod ikkagi on. Viimane "tõeline" räpipidu, mida ma päris retsilt nautisin, oli kahtlemata DJ Muggs. Jube möll nagu vanasti. See oli vist ka natuke situatsioonis kinni, tegin samal õhtul hilise kellaajani kooliasju ja peale seda oli juba selline suvakas olek, et no ok, läheb siis peole, kuigi väga ei viitsi. Ja siis tuli see üllatus, et nii hea pidu vä. Mul oli tõesti retsilt hea olla seal (järgmisel hommikul mitte, haha). Kuna ma Psycho Realmi teemasse polnud varem väga süvenenud, oli see ka päris positiivne üllatus. Cypress Cypressiks, minu meelest igal räpikuulajal on päris kindlasti oma cypressi-periood olnud. Mandatory.

Mis natuke teemasse haakub, on ka see suitsuseadus, et klubis/pubis kusiganes ei tohi enam suitsu teha. Mitte et ma suitsetaks, aga ikkagi. Mingid täiesti uued sotsiaal-majanduslikud olukorrad tekivad. Okei, esiteks häirib see, et klubid haisevad. Varem suits neutraliseeris kõik ära ja see ei häirinud, nüüd nagu lööb kõik ninna. Mulle isegi Juuksur ei meeldi enam nii väga, sest seal on kopitanud keldrihais koguaeg. Ja teiseks, on see keelustamine ikka nii tervislik? Ütleme, et kui sa ise ei suitseta, siis ikkagi vähemalt osad su sõbrad suitsetavad. Ja kui nad pidevalt suitsuruumis või õues passivad, siis ikka paratamatult räägid ka seal nendega juttu. Krahl on nagu ideaalne näide sellest. Ma passisingi enamuse ajast seal siseõues vist, sest kõik olid seal. Ja no lähed kluppi oma napi pluusiga, pusa ei hakka ju kaasa vedama, nagunii on sees palav, ja siis oled vahepeal seal õues ja saad külma ning hommikuks on nina kinni. Tervis tuleb, indeed. Ja kas keegi üldse peol ka on?

Okei, mis veel. Eile Camp Lo'l ei käinud. Ma nüüd peaks mingi veenva põhjenduse tooma, eks. Eriti arvestades, et nende eelmine laiv oli raudselt üks parimaid, mida näinud olen. Aga maitea, mul lihtsalt ei olnud nagu seda tunnet, et ma nüüd täiega tahan sinna minna. Muidugi oleks tore vaadata, aga kõik see valmisseadmine-ja-lähmekluppijaootame nagu ei kutsunud üldse. Eriti arvestades fakti, et pidin täna enne kukke ja priitoomevenda (kes muide tantsib üllatavalt hästi) üles tõusma ja itta sõitma. Ja maitea, ma nagu väga ei kahetse ka. Ja see teebki nagu murelikuks veits, et ma ei viitsi/jaksa enam. Nädala sees, pidu, ei. See tööelu võtab liiga võimust.

Maitea, tänane oli üldse üks veidramaid päevi mu elus. Olin Jõhvis tööasjus kahel arutelul ja siis käisin objektil ka, st Jõhvi linnapargis. Reaalselt ilus koht nagu. Umbes selline, et oravad jooksevad sulle vastu, söövad peo pealt seemneid ja siis isegi tihased julgevad su peo peale sööma tulla. Päris ilus hetk oli. Enivei, see selleks, kõige ajukam asi juhtus peale seda. Jälle see terviseteema. Kui koju jõudsin, oli kõht hellarilt tühi ja leidsin kapist mingi singivõileiva. Ma muidugi kiiruga ei märgand, et seal peal oli paar kalatükki ka ja noh, ma olen umbes retsilt üliallergiline kala vastu. Kohe tekkis reaktsioon ja pool tundi hiljem olin traumakas tilguti all. Emo intensiivis õigemini, nagu silt ütles. Erakorralisemeditsiiniosakondjees. Ja see oli hullult ajukas. Lihtsalt vedeled ja passid, kuidas liiter mingit lahust su verre lastakse, tund aega tagasi oli kõik okei. Lõust on endiselt veel paistes, ehk läheb homseks üle, tahaks nagu Tartu minna. Seda muidugi juhul, kui ma ikka jõuan hommikul analüüsid ära tuua, R2-es Mysti plaatidel järel käia, praksi minna, töölt läbi käia ja tänased asjad läbi arutada jnejnejne. Vaba nädalavahetus kõlaks palju paremini.

Aa, kunagi umbes mainisin, et Marco Polo "Nostalgia" taustaga läheks see "21 Questions" reffu päris hästi kokku. Mul tekkis veel üks ajukas seos, nimelt Ben Westbeechi "Taken Away From" taustale hakkasin üks hetk automaatselt Oasise "Wonderwalli" laulma. Päris veider noh. Kahjuks pole linki anda.

Lõppu veidi ajuloputushuumorit ka

Aga mul pole jutud kaugeltki otsas veel.

Ahjaa, all in all, ma saan tädiks ka. Naiselik vaist on siiski olemas.

the rain

2007-10-12T17:44:00.000+03:00

When the rain comes down
You're never around
But when the sun comes up
You always steal the fire
And rain comes down
On this side of town
But people have no feelings
They just run around

welcome to the best years of your life

2007-10-07T13:25:00.000+03:00

Mm, ei see ei ole iroonia. Aga kes teab. Tegelt mõtlen seda uut Ben Westbeechi albumit, mis on puhas kuld lihtsalt, päriseeelt. Pärast Brownswood Bubblers Two'd korraks nagu see Brownswood Recordingsi vaimustus jahenes, aga nüüd tuli sajaga tagasi. Ja üleüldse, see teistele plaatide tellimine on kurjast, sest need on kõik nii ägedad, et kahju on ära anda. Mul on veel väga paljudest plaatidest vaja rääkida.

Natuke ebareaalne nädal on olnud. Põmst olen terve nädala haige olnud (ehk siis paras aeg kirjutamiseks), jälle antibiootikumi keiss. Natuke kahtlane, et nii tihti, läheb edasisele uurimisele. Ja sellest hoolimata, et selle 9st 17ni kooli ja kontori vahet jooksemisega mu sotsiaalelu nullilähedaseks on kahanenud, on see nädal nagu üllatavalt okei olnud. Palju inimesi on kuskilt välja ilmunud, kvaliteetaeg, naer. Just siis, kui ei oska oodata.

Eelmisele lõigule selgituseks, et olen paar kuud oma õigelt töölt eemal ja praktiseerin eriala ühes päris toredas firmas. Sellest ka 9-17 ja vabad nädalavahetused võrreldes eelmise aasta 9-21 päevade ja töiste nädalavahetustega. Need vabad vahetused on vajalikud. Üks vahetus käisin Vormsil, teisel Tartus, jube mõnus noh. Aga siiski, selle 9-21 juures oli mul ikkagi palju põnevam sotsiaalelu ja praegune töö+kool on kokku palju stressitekitavam. Kool eriti, tempo on peal ja kevadeks tahaks ideaalis ühele poole saada. Ja noh, mingi kuu pärast olen jälle uue dilemma ees, sest tõenäoliselt on mul valida kahe hea pakkumise vahel ja see otsustamine läheb raskeks. Iseenesest ma nagu lõpuks oleks mingi erialase väljundi leidnud, aga ma ikka kahtlen. Nii palju on asju, millega tahaks veel tegeleda. Üks neist on kindlasti muusika.

Eilne oli maksimaalne. Kõige sitemast enensetundest hoolimata kohtusin päeval oma lemmik Tartu-kursaõega, käisime kinos "Georgi" vaatamas. Hea film, kurb ainult. Peale seda sõitsime Manki ja Katsiga Piritale, nautisime rannas päikeseloojangut ja jõime kohvi. Kvaliteet. Õhtul istusin üle pika aja oma töökaaslastega Juuksuris. Laseringihäng. Ja kuigi ma juua ja jaurata ei saanud, oli mul eriti lõbus. Ma lihtsalt armastan seda seltskonda nii väga, they my fam. Isegi siis, kui see Laseringi-aasta tegelt läbi on. Selles mõttes, et enamik, kellega me 06/07 hooaega alustasime, on praeguseks lahkunud/lahkumas.

Just, mingid perioodid kestavadki aasta. Ja mitte aasta kui jaanuarist detsembrini, vaid aasta kui sügisest kevadeni. Mul oli kõige ägedam Tartu-aasta, peale seda tuli jälle Tallinna-aasta, mis oli ühtlasi ka Laseringi-aasta. Nende kahe vahele jäi üks suhteaasta. Isegi mingite peosarjade kõrgajad kestavad aasta. Kõik need aastad on superägedad olnud, kahju ainult, et nii kiiresti läbi saavad. Paar kuud tagasi hakkas see viimane aasta ehk lõpukoll, nagu Päm ütleks. Raske aasta, ma tean. Mis sealt edasi, seda näitab aeg.

Miks ma vahepeal kurb olin? Esiteks see meeletu stress. Ja siis mingid asjad, mida muuta ei saa või see pole nii lihtne, see teeb kurvaks. Kurb, sest ma ei oska enda juures mingeid asju muuta, mis muutmist vajaks. Kurb, sest mingid inimesed kipuvad ära kaduma. Neid on raske lähedal hoida või ju nad siis ei taha seda. See teeb kurvaks. Ma arvan, et paljud ei tea, kui väga ma neid reaalselt igatsen. Kurb, sest ma ei oska mingite asjade üle ikka otsustada. Kurb, sest ma vahel ei oska tahta; kurb, sest ma vahel tahan liiga palju.

(JÄTKUB)

the break-up season

2007-10-01T22:43:00.002+03:00

A. says:
ses suhtes suhted rikuvad ära et sa ei saa tagasi seda mis oli, peab uue olukorraga harjuma
A. says:
ma olen kangekaelne, ma tahan uskuda et pärast suhet on ka võimalik mingi bestikas olla
A. says:
mai tea, maa eiii teaaa
A. says:
oeh, aga sul on muidu hea maitse meeste suhtes
A. says:
nagu päriselt

overpowered

2007-09-27T09:49:00.001+03:00

Muidu olen kurb jaaa, aga täna tuli üks hea uudis ära.

Roisin Murphy 24. oktoobril Rock Cafés!

+ uue sooloka nimiloo video.

2007-09-03T21:42:00.001+03:00

esmaspäev, kooli ei jõudnud. kui sellele peaks nüüd järgnema (eelnema?) järjekordne "see oli seda väärt" episood, siis..

..nojaa, põhjuseid ei pea kaugelt otsima. eile peale tööd poolkogemata sattusin hollerisse bloodhound gangile ja see oli päriselt vist siiamaani kõige retsim laiv, mida ma näinud olen. mitte ainult muusika, aga kogu see show ja visuaalne osa ja see huumor seal vahepeal koos rohke alko ja pornoga, nagu neile vist kohane. kõikumine labase ja väga labase piiril, umbes et ei tea kas nutta või naerda. ma naersin ja mitte vähe. mingi 5 aastat tagasi oleks veel retsima efekti andnud. jimmy pop läks täna linna peal kaduma, huvitav kas nad nüüd õhtuks moskvasse jõudsid vä? no ja "terviseks" kõlab indeed nagu "dirtysex".

tööle jõudsin though. mulle alati tundub, et esmaspäev on kõige okeim päev joomiseks. väike vein päeva lõpus ja hoopis teine minek. vähemalt on hea kaasa elada kollektiivisiseselt tekkinud.. avastamistele.

ja mis kooli puutub, siis... kui keegi mulle nüüd kuhjaga motivatsiooni ei kingi, siis ma kohepäriskindlalt kevadel ei lõpeta.

2007-09-01T20:30:00.001+03:00

Mul pole sellist peavalu juba tükk aega olnud.

Aga see oli seda vist väärt. Ei, ma ei käinud joomas eile. Üldse kuidagi ei viitsi enam ja neljapäeval sai pidu mitme päeva eest. Et nagu kui inimesed räägivad tavaliselt kevadväsimusest, siis kas mul on mingi sügisväsimus või suvelõpuväsimus? Koguaeg on unekas. Juhtus siis nii, et ma jälle ei viitsinud neid kooliasju teha, mis see nädal pidin esitama, vaid võtsin oma fliisi ümber ja kerisin voodisse kerra. Mõtted küll segasid uinumist, aga väss oli sedavõrd suur, et kaua aega ei kulunud. Ja no siis mingi hetk juhtus see. Täiesti ootamatult ja esile kutsumata. Seda on ühe korra varem juhtunud, Tartu-aastal, kui samamoodi mingil suvakal pärastlõunal tukkuma jäin. Ma hakkasin õhku tõusma, aga seekord ma ei friikinud auti nagu eelmine kord, vaid lasin lihtsalt asjadel minna, sest ma teadsin, et see on uni ja võin end iga kell üles äratada. Aga ei tahtnud, sest unes lendamine on tõenäoliselt üks võimsamaid fiilinguid. Hõljusin enda voodi kohal, tegin õhus kukerpalle. Peas surises imelikult. Läksin lendasin kööki, vaatasin mis toimub, siis liikusin edasi teise tuppa. Mingi hetk hakkas pilt ähmastuma. Kartes, et ärkan, lendasin tagasi voodisse. Natuke hiljem ärkasin, jube imelik oli olla nagu oleks midagi eriti suurt üle elanud. Läksin kööki, umbes et nagu tead ma hetk tagasi just hõljusin siin? Mõne aja pärast hakkas pea valutama, alguses natukene, hiljem päris korralikult. Asjassesüvenenud on hoiatanud jaa, et algajate puhul võib seda juhtuda. Sest sa umbes petad aju ära. Enivei, eriti huvitav kogemus jälle. Peaks tihemini päeval pikutama.

Neljapäev was da shieed. Pämmil oli lõpukoll, s.t. lahkumispidu. Ma pole teda elu sees nii rõõmupallonina näinud, ta lihtsalt säras terve õhtu. Kõik oli nii tore, eriti hea vibe oli õhus. Kind of Laseringi power-õhtu. Ja poleks nagu ette kujutanud jaa, et Eesti ühe parima rokkbändi frontman meile Levikas oma suhteprobleeme kurdab. Või et she goes for it. Või et ma Levvaris üle pika aja oma koorikaaslasi näen. Kristlikest peredest pärit nagu nad on, Henry Westonsid käes ja pääris purjus. Ja meie emad on sõbrannad ja siis ma kuulen jutte, et Ulrika käivat mingite meestega väljas. Midaaa? Ma tahaks ka teada, et kus ja kellega? :) No ja muidugi on kahju, et Pämm mõneks ajaks ära läks, aga samas mul on hea meel ta üle, sest ta vajab seda. Kahju nats ka sellepärast, et ta kolis Lauterist välja ja see pleiss on nagu teine kodu mulle, kõige paremad peod ja köögihängid on seal olnud. Nüüd pole nagu enam eriti põhjust sinna sattuda, mingi uus piff kolib sisse (soovijate järjekord oli pikk jaa) ja ei tea kas Poca ka külla kutsub. Külastage meie Pocsi.

Mul on vaja veel natuke suvest ja võib-olla ka elustjaarmastusest kirjutada, aga enne on tõesti vaja need võlad tasa teha. KUI ma ennast kokku suudan võtta. Lõpuaasta värk.

Beta Band - Squares (video; seal on see Daydreami sämpel noh)

studio tan?!

2007-08-27T22:42:00.000+03:00

ei normaalne, et isegi infoajastul jõuab uudis mu naaberriigi lemmikemsii värskest plaadist alles pea pool aastat hiljem minuni ja seda ka juhuse tõttu.

muidu see uus jonny bro kraam on ka üle prahi, aga sellest kirjutasin juba siia.

nii et levyostoksille anyone?

selle pikema postituse jaoks kogun hoogu alles.

unfinished business

2007-08-13T23:25:00.000+03:00

Pikalt pole aega, aga..
august 2004 kordus,
täiesti.

taevas ja perse

2007-08-11T13:30:00.001+03:00

Täna öösel me ei maga, sest taevast sajab perseid.

Suvi alles algas jaaaa. Aga iroonia-aroonia, need pikad tööpäevad kõige magusamal ajal (soojal nädalavahetusel) tingivad selle, et kui õhtul tahaks õue minna (ja kindlasti mitte kluppi), on keskmisele tsaumisteed-kõnele vastuseks äää ma pole linnas (halvemal juhul Eestis) ja teiseks, et ka kõige palavama ilmaga on siiski võimalik nohhu jääda. Jälle. Kolmandat korda kuu aja jooksul.

Ma vist vingun liiga palju. Muidu on natuke põnev isegi.

rjd2 - work it out

2007-08-01T12:57:00.000+03:00

Aasta video tuli ära vä?

sick of being sick

2007-07-31T11:00:00.000+03:00

2 nädalat põsekoopapõletikku obviously wasn't enough. Üks nädalavahetuse roadtrip ja ujuma minek ning paar päeva hiljem jälle palavik, nohu ja kurk valus. Kaua võib, päriselt ka?

Common - Finding Forever

karmainkasso

2007-07-28T21:55:00.001+03:00

Peaks ka hakkama inimesi räigelt üle laskma. Lihtsalt sellepärast, et nad aru saaks, kui nõme see tegelikult on!

2007-07-19T22:52:00.000+03:00

Ma käisin kosmoses eile. Kaks korda. Kerakujulise süstikuga.

Mulle lausa meeldib, kuidas unenäod vahel reaalsuse- ja ajataju sassi löövad.

one yellow pill a day makes the wild disease go away

2007-07-18T13:25:00.000+03:00

nädal aega haige, viimased 4 päeva voodis, paremaks ei lähe. eile siis helistasin lõpuks arstile ja panin sinise lehe jooksma, läksin kohale ka. asendusarst, mees pealegi, ei viitsinud mind isegi lõpuni kuulata, nähtavasti oli tal tööpäev lõppemas ja tal oleks nagu jube kiire kuhugi olnud. kirjutas esimese hooga mingid antibiootikumid. ja siis üritas veel mingit nalja visata, mis just kõige paremini välja ei kukkunud. nohjah. asi seegi, et vähemalt need antibiootikumid mõikavad. need killer-peavalud, mis eile natukenegi asendit muutes kuklast läbi käisid, on tänaseks kadunud. aga siiski pean nädala lõpuni veel kodus olema, täielik piin ma ütlen. väljas on soe ja päike, ma ei viitsi enam raamatuid lugeda ega filme vaadata. tahan õue.

see kivrähk. lugesin selle pooleteise päevaga läbi. päris rekordit ei teinud, keska ajal lugesin ka 300 lk päevas, mitte just suurest huvist, pigem tähtaegade tõttu. oli vist "kuritöö ja karistus". aga see kivirähki raamat. nii palju kui ma mingeid arvamusi olen lugenud, räägivad kõik sama juttu. et sünge ja pessimistlik raamat, ent samas on kogu lugu kuidagi väga mittesüngelt ja mittepessimistlikult (=optimistlikult?) kirja pandud. et noh, on kohti, kus saab ikka kõva kõhutäie naerda. ja koguaeg püsib nagu mingi lootus, mis tõsi küll, lõpupoole hakkab hääbuma. alguses tundub, et tegu on lausperverssusega (naised petavad mehi karudega jne), aga lõpus tundub kõik kuidagi loomulik ja tavaline. veidi ootamatult vägivaldseks kisub lõpus, aga ka sellega saab harjuda, sest kasvav viha ja kättemaksujanu on iseenesest mõistetav. siis see läbiv, isegi mitte nii peen sarkasm. kõik saavad puid alla, nii muistse eesti paganad ja animistid, veel rohkem aga need, kes metsast välja tulevad, end kristlusesse pööravad ja üritavad võimalikult "lääne" olla. jah, päris palju paralleele saab tõmmata, kes otsib, leiab sümboleidki, kuigi neid liiga tihedalt ei tasuks otsida. kõik see vürtsitatud eestlasliku kangekaelsuse ja järeleandmatusega, naera või nuta. lõppude lõpuks on asi ikkagi tasakaalus (loe: selle leidmises), ja selliseid raamatuid on palju, nii et midagi uut ja tundmatut siit ei leia. aga et selline jutt panna kirja läbi selliste tegelaste, müütide ja situatsioonide.. on võib-olla tõesti natuke üllatav. samas nauditav. mingit suurt ja valgustavat emotsiooni sisse ei jää, ehk paneb veidi mõtlema. pole kivirähki varem lugenud, aga igal juhul soovitan, juba intsu pärast soovitan, ta on kõige tšillim tegelane.

should i wake up or just lay down

2007-07-10T11:22:00.000+03:00

Tsau, ei lähe eriti.

Paar päeva pärast Eestisse tagasi jõudmist jäin haigeks. Nohu händelis veel ära kuidagi, nüüd köhin nii, et samal ajal karjun valust, magu on nädal aega valutanud, täna lõi silmadesse põletik, voodist kuidagi välja ei saa. Paratsetamooli ja salvrätikuid läheb pakkide kaupa. No ei ole meeldiv eriti. Asja ei tee meeldivamaks ka fakt, et kui puhkus läbi sai, läksid ilmad kohe ilusaks ning see, et mul on nii mõnegi hiljutise reality checki pärast suht kass olek. Ürita siis tööl käia ja sotsialiseeruda. Jah.

Samas puhkuselt tõin kuhjaga positiivseid emotsioone. Kõigepealt see, et enne Saksat lülitasin end paariks päevaks pealinna melust välja ja vedelesin Kabli päikese all. Maksimaalne noh. Juba Pärnusse sisse sõites oli tunne, et à la suvi on siin ja kõik on eriti hea. Kabli on üks nendest kohtadest, millega on mul läbi aastate mingi sügavam seos tekkinud, nagu ka Vormsi või Käsmuga. Vormsi puhul on kuidagi arusaadav, back to the roots, Käsmu on aga lihtsalt imeilus koht, kuhu on alati hea minna.

Päev enne sõitu nägin viimast korda Diegot, ta läks lõpuks tagasi Hispaaniasse. Kuidagi nukker oli tegelt. Et nagu kõikide nende kuude jooksul ma jõudnudki teda korralikult tundma õppida, alati oli tal või mul midagi ees. Ta oli ise ka päris kurb. Samas ta võib-olla tuleb järgmine suvi tagasi ja nüüd on endal ka rohkem põhjust Hispaanias ära käia.

Aga paari sõnaga Splashist siis. Noh, tripp tripiks, nalja sai:) Neljapäeval lennukiga Berliini, sealt BMW X3 džiibiga edasi Leipzigi poole, echt bueno. Kohale jõudsime suht hilja õhtul. Veits nutune keissonen oli tegelt: külm, tuuline, pime, omasid ei leidnud üles, segane platsiskeem, midagi ei saanud aru. Maandusime mingisse suvalisse kohta, pool tundi hiljem oli meid juba rohkem ja kolisime kaugemale poolsaare tippu. Unne ja järgmist päeva ootama.

Reedel algas festival. Eestlasi oli kokku päris palju, mingite lihtsamate rehkenduste järgi isegi 40-50. Kui Niko ja Killa kohale jõudsid, kolisime jälle uude kohta, panime lipu püsti ja moodustasime Eesti laagri, kus meid oli kokku mingi 20 näiteks. Naabriteks olid meil need sakslased, kes panevad iga aasta eesti värvides jalkalipu üles. Päeval vaatasime ringi ja käisime poes varusid täiendamas. Õhtul festivalile ja laividest nägime esimesena eMC ära. Eriti eriti hea noh! Ace, Punch, Words ja Strick, neilt nagu ei saagi nõrka laivi oodata:) Uus kraam ja siis vanad põhilood, näiteks Beautiful, Take A Walk, Block Episode, Acknowledge, Born To Roll. Ace kahtlemata kindlustas jälle kõrge positsiooni mu lemmikemsiide seas. Siis reedel oli veel kavas Snoop Dogg, aga tema esinemine jättis ausalt öeldes suht külmaks. Esiteks jäi ta hiljaks, teiseks tegi poolikuid lugusid ja karjus iga teise loo tagant what's my motherfuckin' name, et no ei impressinud eriti. Kolmandaks ma olin ise ka parajalt fakdap selleks ajaks, et jalutasin poole pealt minema ja olin paanikas, kui pimedas oma telki ei leidnud. Helga-Ulla 1:0.

Aga asi läks iga päevaga paremaks. Laupäeval kolasime jälle linna peal, et kuhugi normaalsesse kohta pesema pääseda, aga kuna kuupäev oli vastav (7.7.7), olid kõik kohad kinni. Pärast paaritunnist otsimist saime ikkagi kuhugi hotelli. Teine tunne oli kohe. Kuigi kiskus veits murelikuks, sest tervis hakkas juba siis mingeid imelikke trikke tegema ja tõmbasin tagasi veits. Õhtul oli kavas CunninLynguists, Kweli ja Redman. Papoose'i mingi line-up delay tõttu ei näinudki. CunninLynguists esines ühes väiksemas telgis ja jällegi sain eriti hea laivi osaliseks. Tõesti mõnus oli kuidagi. NastyFilthy, Mic Like A Memory, Seasons (ilma Ace'ta aga ikkagi). Sügisel pidavat neil uus album tulema, tegid sealt ühe loo ka, eriti hästi kõlas. Talib koos Jean Grae'ga oli ka hea, kuigi imelik veidi, et võrreldes mingite teiste kontserdielamustega see Talibi laiv nagu kuidagi tagaplaanile jäi. Iseenesest oli mõnus laiv ju, põhilood tulid ära, isegi Black Stari asjad nagu Respiration ja Definition. Jean hakkas mingi hetk laulma Sweet dreams (are made of this), mis oli naljakas kuidagi. Okei, kolmandaks Redman. Päris korralikult üllatas. Juttude järgi oli ta eelmine Splashi laiv nõrk olnud, aga seekord oli sajaühega pauer. Kõik põhibängerid ja rahvas jauras meeletult, isegi mingi lavast 40ndas reas seistes hüppas ühelt ja teiselt poolt 20 sakslast selga, et raske oli paigal püsida. Tõeline mosh-up, poleks osanud oodata, vhea noh. Pärast laive jaurasime telklaagris edasi. Õlled (kuigi saksa õlu ei kannata juua eriti), rummkoolad, naabersakslased ja kuhjaga huumorit. Juss lasi pleierist oma uuemat kraami, puhas kuld lihtsalt. Päike oli juba kõrgel taevas, kui inimesed ära magama vajusid.

Pühapäev oli põhipäev. Tuul oli vaibunud ja päike tuli lõpuks välja, õhtuks olid kõik neegrid või punaninad. Päeval päike ja õlled laagris, õhtupooliku juhtas eriti meeldivalt sisse Stones Throw feat Guilty Simpson, Aloe Blacc, Peanut Butter Wolf ja Percee P. Eriti mahe noh, päike oli madalal, inimesed tšillisid. Ja Aloe Blacc, no mine äraaaa kui hea! I fucking love this guy. Iseenesest ta ei teinud ühtegi lugu Shine Through'lt, aga sellest hoolimata oli puhas kuld. Eriti positiivne fiiling jäi sisse. Teised olid ka päris head, PBW tegi eriti mõnusa Dilla seti. Järgmisena tuli võib-olla festivali kõige suurem üllataja minu jaoks - RJD2. Oli veel selline keiss, et ta esines Dilated Peoples'iga samal ajal, Dilated oli pealaval, RJ telgis. Veits dilemma oli, kuna ma pole Dilated'it ka laivis näinud, aga kiskus rohkem ikkagi RJD2 poole. Et läheks vaataks kõigepealt teda veits ja siis näeks lõpus Dilatedi põhilood ära. Alguses oli vähe inimesi kuidagi, enamik olid ikkagi pealava juures. Mina, Maris ja Elen läksime kohe esiritta. No ja mismõtttes. Tüüp esines kõigepealt bändiga, tema ja veel 2 tüüpi mängisid kitarre, vahepeal mängis klahve. Lisaks veel trummar ja plaadimängijad. Laulis paar lugu uuelt plaadilt, siis küttis kohe Exotic Talki otsa. Päris vähe ebareaalselt ei kõla see laiv bändiga vä? Või Ghostwriter? Eriti toores, eriti hea! Rahvast oli juba päris palju ja kõik lihtsalt rokkisid pööraselt. Inimesed karjusid ta nime ja umbes et we love youuu! Mingi hetk ta kolis plaadimängijate taha ja hakkas päris illilt miksima. 1976 ajal kõik lõõritasid seda viisi kaasa. Tüübil nagu endal kammis vist ka veits ära, et vau, selline publik vä? Maksimaalne noh, pole sõnu. Et no kuidagi ei saanud sealt enne lõppu ära minna. Ta tuli veel pärast käppa suruma ja kõik olid eriti hõumid. Siis õhtu viimane pärl ja oodatuim artist oli The Roots muidugi. Puhas nauding. Olime jälle kuskil suht ees, naljakas, et isegi seal oli nagu piisavalt ruumi ja inimesed ei trüginud. Et noh erinevatel laividel oli täiesti erinev publik, võrlduseks Redman, kus rahvas lihtsalt retsilt trügis ja moshis. Ma natukene lootsin, et tuleb midagi Roots Come Alive sarnast. Siiski päris nii ei läinud, aga oli just kuidagi teistmoodi puhas kuld. Mõned uued lood Game Theory'lt, siis kuhjaga klassikat, à la You Got Me ja Act Too (Love of My Life), mis nagu iseenesest tulid ootamatult vara, loogiliselt võttes oleks võinud need kuhugi lõppu jääda. Lõpupoole tegid nad hoopis n-ö ringkäigu läbi hiphopi ajaloo, alates Rapper's Delightist ja asjadest kuni Sexybacki ja This Is Why I'm Hotini. Jah, tõesti, bänd mängis need kõik läbi. Eriti hästi kusjuures, lihtsalt vaata ja imesta. Tegelt oli see keiss, et nemad ja ka paljud teised panid südamele, et support real hiphop (ja muidugi teine keiss oli kõigil roll it up, light it up, smoke it!). Siis veel bändisoolod ja asjad, ebareaalselt äge oli see kõik kokku. Vahepeal lihtsalt sulgesin silmad ja nautisin, kuigi mul oli tegelt eriti sitt enesetunne sellel ajal. Igal juhul, kel nägemata, soovitan kunagi Rootsi laivis ära näha, üle keskmise meeldiv elamus lihtsalt. Juba ainuüksi selle pärast tasus tulla. Aga Rootsilt naastes tuli ikka see laks ka ära, et kuskil suvalises putkas 20 jorssi neoonpulkadega Benny Benassi järgi rokkisid. Ahhh? Ja mingeid öösärkides tüüpe ning dirty south'i oleks võinud ka veits vähem olla.

Rohkem nagu midagi väga ei olnudki. Wiley ja Roll Deep jäid nägemata, IAM jäi vist ära (?), Saksa asju ei viitsinud ka eriti vaadata. Öösel panime asjad kokku, tegime viimased joogid, kell 4 hommikul hakkasime tagasi Berliini poole sõitma. Mõnus päikesetõus ja maksimaalne uni. Tagasiteel lennukis magasin ja siis kodus 2 järgnevat päeva. Ja siis jäin haigeks. Kokkuvõtteks nagu ei oskagi muud öelda, et mõnus tripp oli, palju häid laive ja mõnus seltskond. Indeed, suutsin päris mitmes inimeses positiivselt üllatuda.

Ja nii ongi, suvi on poole peal. Midagi asjalikku peale lebotamise pole teinud. See raamat, mida seminari jaoks vaja uurida, seisab juba üle kuu aja niisama laual. Üldsegi, kardan veidi sügist ja praktikat ja seda viimast kooliaastat. Ma nagu ei kujuta ette, mis saama hakkab. Aga sinna on veel aega. Lähen nüüd loen edasi seda Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu", mille kevadel sünnaks sain. Tõeliselt perversne raamat siiamaani.

(EDIT: Kuna ma kirjutasin selle postituse drafti juba teisipäeval, 10. juulil, siis jäi ka kuupäev selline. Lõplikult postitasin selle jutu siin alles laupäeval, 14. juulil:)

TM Juke - Knee Deep (YouTube)

2007-07-02T15:01:00.000+03:00

Ebareaalseks kisub see tsükkel. Viimasel nädalal olen mingite minust mitte olenevate asjaolude tõttu väga tihedalt tööl olnud ja no väga kammib ära. Eilne keissonen, et siis kui kõik eestlased on laulupeol, on pood tühi või siis ainult mõned venelased ja turistid käivad läbi. Ja Ulla ja Mikk muidugi unustasid ära, et laulupidu on ja panid end vabalt graafikusse. Halb. Kaksteist tundi mitte midagi tegemist. Aga mingi 6 ajal hakkame lambist biitleid kuulama ja vau, kui aasta oli 66, siis juba tegid nad selllise loo vä ("Tomorrow Never Knows"), mis on otseselt kaverdatud Chemical Brothersi poolt ("Setting Sun") ja siis kuhjadega Rare Grooves'i bossa/latin/samba/jazz plaate, kust Young Einstein on pooled oma sämplid saanud ja kus on juhuslikult see eriti fanki Dave Pike'i "Mathar", mida omal ajal ühes toredas klubis, kuhu ma reedel järjekordselt sattusin, päris tihedalt mängiti. Ja siis jälle lõpeb päev nii, et ma kõnnin Miku ja Kostjaga vanalinna poole ja Eva helistab ja naerab end pooleks, sest rääkimisega samal ajal suudab talle lind otse näkku sittuda ja hetk hiljem olen järjekordselt (nagu ka päev enne) mõnes tema vanalinna kodus ja siis juba Hundis, sest vaja päev korralikult lõpetada ja Henry Westons käib asja juurde. You gotta have golden balls to drink this cider. Pool klaasi võrdub mingi vähemalt 4 rummkoolaga. Ja enne kui arugi saad, oled Lollidel lollitamas ja laulad Kaiser Chiefsi "Rubyt" ning kell 1 öösel saabub ka Joss suure moosimise peale ning pärast seda, kui ta on meid Hirvepargis kaitsnud eriti kurja koera eest (ja seal on koerad keelatud!), kelle tõttu Eva lausa Jossile sülle hüppab, istume jälle kella 3ni hommikul õues, kuni valgeks läheb. Ja nii umbes iga päev. Hea, et mul raha üldse alles ei ole.

Aga täna algas puhkus, mis tähendab, et ma nüüd puhkan paar päeva sellest tsüklist ja kaon Kabli päikese alla (sest koopas päike ei paista ja kontrast on juba märgatav) ja siiiiiis juba Saksa poole teele. Nur 3 tage, ich glaube? Jah, selline suvi siis.

2007-06-26T22:56:00.000+03:00

Va-pus-tav. Vapustav. See ilu, see hetk, see õhtune taevas praegu mu akna all. Ainult hetkeks ja seda ei saa sõnadesse panna. Leegid? Suvest suvve, alati midagi uut, mida lihtsalt takerdud vaatama. Impressionism na.

Ma näitaks teile pilti. Aga tundub, et enne on vaja teha tõsiseid tehnilisi investeeringuid. Juba Ida-Viru tripi ajal sai selgeks, et selliste once inna lifetime momentide tarvis on vaja usaldusväärset tehnikat. Sellist, mis peale kümmet klõpsu kokku ei jookseks ja mälukaardilt iseenesest materjali ei hävitaks. Ja värve persse ei keeraks. Sest selliseid hetki ei tule enam. Aga praegu ei saa endale veel lubada seda, suvi tahab oma osa.

Ka uus telefon on must-have listis juba pikemat aega. Suva need vidinad, aga selline, mis peaks vastu ja mis oleks töökorras just siis, kui vaja. Räägi kähku, mul on aku tühi. Asja ei tee lihtsamaks ka fakt, et suutsin selle eelmine nädal Liisu soolakal kõige lollimas situatsioonis veinitassi kukutada. Vee- ja põrutuskindel partiboi telefon my ass, okei, tegelt oligi üks nupp puudu.. aga iseenesest pidas päris kaua vastu.

Siis veel hunnik tehnikat, mille omamine jääb tõenäoliselt kaugemasse tulevikku. No ikka päris kaugesse, kui ma just vahepeal milli ei võida.

Okei, tegelt ma olen juba päris mitu nädalat tagasi Eestis olnud. Rootsist nagu polekski midagi erilist rääkida. Oli selline veits kvaliteeditripp koos emaga feat shoppamine, sugulased-tuttavad ja ilusad kohad. Ilus on seal tõesti. See väike linn Nynäshamn Stocki lähedal, kus elasin. Mul on vist kõik Stockholm Central-Västerhaninge-Nynäshamn liini rongipeatused peas. Ilm oli superb. Tagasitulek osutus suht seikluseks, mingi maratoni pärast oli pool linnaliiklust kinni ja tonnase taksoarve eest jõudsime 15 min enne väljumist sadamasse.

Aga no automaatselt kiskus juuni esimeste päevadega suverežiimile. Sessi händelisin enam-vähem ära, kahe nädalaga miljon kodutööd, 7 eksamit, seal hulgas neist neli 5 päeva sees ja ajakiri kahe ööpäeva ja silmapõletikuga Photoshopis. Käkitegu. Enne ärasõitu jäi siiski mingi tund aega puudu, et üks kodutöö ära lõpetada ja teel sadamasse kooli ära viia ja see jääb vist siis augustisse. Aga muidu oli suht edukas sess. Kõigele lisaks sain endale seminariks teema ja juhendaja ja VIST ka praktikakoha sügiseks.

Peale sessi kassis ära veits. Kõigil oli mingi lõpukoll teema ja nagu reaalne kartus tekkis, et inimesed kaovad ära. Sügisest lähevad jälle nii paljud. Kuna ma 2 nädalat toas istusin, oli enivei päris rets igatsus inimeste järele. Ega Rootsi seda lihtsamaks ei teinud. Konkreetselt nädal aega mingeid horror-unenägusid.

Aga nüüd on parem. Suvisuvisuvi on sajaga käes, viimased nädalad on toonud endaga kaasa palju toredaid kohti, inimesi, vestluseid, olukordi. Need valged varasuve ööd on päris tsüklisse kamminud. Ega ikka ei viitsi kodus istuda küll. Tahaks loota, et see on alles algus. Samas, kuhu see aeg on kadunud? Kuhu kadus aprill, kuhu mai? 2006 aastakokkuvõte, ah? Ebareaalne veits. No ja inimesed ongi pidevas liikumises. Osa on kodus tagasi, osa just minemas. Eile oli eriti chill arbuusipidu/Diego lahkumispidu/jaaniäftekas, kus nägin Roltsi, kes värskelt tagasi, siis Päm läheb homme ja sügisest vist pikemalt, lisaks veel inimesi läheb siis pikemalt. Kui ma kunagi kooliga ühele poole saan, siis lähen ehk ise ka. Seikle, aga ära jää võõraks.

Jaanilaupäev Viimsis võttis üsna ekstreemseid pöördeid. Kujuta nüüd ette, et sa sõidad ratastega koos tšikiga, kes on just kaks pudelit veini järjest ära joonud ja teid ootab ees allamäge tee läbi tiheda liikluse. Ma pole tükk aega kellegi pärast nii palju kartnud ja karjunud, et võta hoogu maha, sõida tee ääres, ära taha vaata jne. Ta kirjutab oma värvikatest elamustest ise ka. Siiski, südaööks hääletasin end ilusti koju teki alla, sest nemad olid juba liiga kastis ja iga-aastane jaanipäeva Võsu-Käsmu keissonen ei taha pohmakat händelida for real. Põnev ühesõnaga.

No ja üldse, tuleb vist festivalisuvi jälle? Vähemalt paar nädalat tagasi sai Rabakal juba traditsiooniliselt (?) algust tehtud. Ulla, kolm Ulasabati tüüpsi, Chevy V8 buss ja 2 kasti õlle. Me olime juba järgmisel päeval tagasi linnas. Eelmine aasta oli vist ägedam, aga parajalt komöödiat (ja tragöödiat) sai ka see aasta. Siis järgmisena tuleb lõpuks Splashilaks ära, kui nüüd kõik hästi läheb. 9 päeva pärast juba?! Siis veel EHHF ja kõik muu. Ideaalis tahaks ühele välisfestile veel jõuda. Vaatab.

Okei, mul on veel eluelupalju rääkida muusikast, natuke suhetest ja elust üldse, aga need jäävad vist teiseks korraks. Vein on otsas, leegid taevast ammu kadunud ja osa olulisi vestlusi lõpetamata. Head ööd.

edit: Mitte, et see midagi muudaks, aga kolm aastat blogipidamist sai neil päevil täis.

diego, this one's for you

2007-06-24T13:15:00.001+03:00

si, vamos a bailar :)

2007-06-03T21:45:00.002+03:00

Teoreetiliselt peaks kõik nüüd bueno olema, aga tegelikult.. on kurb kuidagi.

Käin Rootsis ära, siis räägin.

pam anna andeks

2007-05-30T22:41:00.000+03:00

rooza vein says:
oo. ulla mu ainus fella
always there, anywhere
drinks without you
are like storms without porn

oo my kuhja chair miss's you so
dont let me go
why our glasses dont connect
i need a kompvek

rooza vein says:
dont fake

2007-05-29T22:46:00.000+03:00

sajaga banksy ju.

2007-05-26T12:35:00.001+03:00

Need on mingid Murphykad vä. Et kõige kiiremal ajal juhtub kõik-kõik. Et inimene, keda 2x aastas näen, helistab neljapäeva öösel, kui ma parajasti õpin, et tsau ma olen Eestis. Üks kahest, kes seal kaugel suurlinnas jaa. Või et ma ei väsi kordamast, et mul on Maailma Parimad Töökaaslased. Kui olen reedel pool päeva tööl, saab lihtsalt nii retsilt huumorit. Ja pärast sulgemist paneme uue Jarksi põhja ja isegi see Kalevi choklit boi (teate küll seda ägedat kommipoe müüjat) tuleb kaifoovama. Uutest Eesti plaatidest tasub kontrollida ka Jan Uuspõllu saundträkki. Kohati haigelt hea. Mis sest, et filmi ennast pole veel näinud. Ja siis umbes kui ma ütlen, et eiii, ma ei lähe täna välja, olen kodus ja õpin, läheb ostab Päm mulle Kumu öö pileti, et kamoon, sa pead seal olema. Ju siis pidin. Ju siis pidin ka (karistuseks?) jälle silmapõletiku saama ja ühe kella 4-se jalutuskäigu maha magama. Samas kella 3-ne oli ka komöödia. Joss tegi tee peal uue skeitpunk hiti.

Tere tulemast läbikukkumisvooru.

would you still have love for me

2007-05-24T21:30:00.000+03:00

Tehke nüüd keegi see ära, et pange Marco Polo Nostalgia biidile Masta Ace'i asemel Nate Doggi refrään 50 Centi 21 Questionsist. Suva, et tempod on erinevad ja nii. No maeisaaa, ma hakkan seda iga kord automaatselt kaasa ümisema, kui Nostalgiat kuulan.

(mitte et Ace'il midagi viga oleks, ta on endiselt bueno)

õnneks

2007-05-23T21:36:00.000+03:00

õnneks eelmine nädal oli
sajaga suvi ekstreem puhkus feat kaks ekskursiooni feat toila jõhvi sillamäe kohtla-järve kohtla-nõmme narva valaste aidu otepää tehvandi pühajärv sihva setomaa obinitsa podmotsa serebje piusa orava kanepi räpina põlva tartu värska võõpsu madsa peipsi emajõe suursoo kaevandused tehased elektrijaamad spad maastikud kultuuriruumiuuring
ja parimad töökaaslased ja naljakad hetked ja lotug
ja vähem juukseid uus soeng kergem tunne
õnneks ma ei suutnud peale seda sessi süveneda ja lendasin kohe essa läbi
õnneks mul on järgmise nädala viie päeva sees neli
õnneks ma ei vaadand ilmateadet et näha et koguaeg on päike ja kakskümmend kaks kuni kolmkümmend kaks
õnneks ma olen kõik need ööd ja päevad kodus
õnneks on kentakis ööd juba valged
õnneks lähen vist peale seda korra ära
ja tahaks veel kaugemale
õnneks
õnneks
on sess
samas ei
samas jaa
õnneks

näeks see pilt ilma jututa palju parem välja.

kaua võib

2007-05-17T10:48:00.000+03:00

no see tšikk noh kes sulle vist tähtis
sattus lehekülgedel koos patseerima
kutiga kellega mina vaataks tähti
igaks juhuks nime pidin veerima
nemad poseerima
mis sai üldse meist
kuule
aga mis sai üldse meist?

01:05 AM. ma olen seosefriik.

2007-05-13T22:27:00.000+03:00

Palgapäevast järgmisel päeval oli raha otsas. Rekord. Aga et need lennukipiletid ja plaadid läheks siis asja ette.

Reedel kuhnja uus tase, laupäeval 12h tööl + planeerimata classic combo (juuksurkrahllevikas), teistsuguselt mõnus ja laisk pühapäev. Samas kvaliteetnädalavahetus, poleks nagu alguses uskunudki.

this track funked up my morning

2007-05-09T10:16:00.000+03:00

Here's a track that wasn't made for any album in particular but was played on the radio this week. When asked when this one was made, Madlib said, "Dunno."

http://www.rappcats.com/badu-madlib-realthing.mp3

Tänks, Kazo.

väikesed tüdrukud

2007-05-06T13:10:00.000+03:00

Ärgates on pea.. alles tühi ja mõte jookseb takistuseta. Omajagu on süüdi see eilne üle keskmise hea B-Pool, kuigi need mõtted, millest võiks vabalt lugu saada, isegi kujundus on detailideni silme ees, lüüriksist ja viisist rääkimata, pole just niivõrd positiivsed. Selline bittersweet symphony slash reality check. Terve nädal oli tegelikult selline. Kohati veidi ebamugav, kohati päris põnev.

Jah, rohkem soulfoodi ja kvaliteetaega oleks vaja.

Kõlaris vahelduva eduga:
Jay Dee miksteip by Q
One Self - Sunday Afternoon
Simbad ft Steelo - Soul Fever
Aloe Blacc - Shine Through (album)
DJ Fietchie ft Joe Dukie - Midnight Marauders
Just Jack - I Talk Too Much

2007-05-01T23:03:00.000+03:00

päris vähe ei vihka selliseid olukordi vä, kus eriti õigel hetkel eriti õige loo eriti õige koht tuleb, aga kokku on see ikka kuidagi väga vale.

jazz vs sõda

2007-04-29T16:25:00.001+03:00

Ma arvan, et sellist nädalavahetust poleks osanud vist keegi oodata. Parajalt šokeeriv tervele Eestile ning nähtavasti pole sündmused veel lõppenud.

Emotsionaalselt oli see nädalavahetus minu jaoks kuidagi topeltkoormav. Esiteks need rahutused. Et noh, tegelikult ei ole kesklinnas sugugi nii meeldiv elada. Ööde kaupa sireene ja koptereid, mis ei lasknud rahus olla ja muudele asjadele keskenduda. Need n+1 tähtaja ületanud koolitööd, millega lootsin ehk see nädalavahetus ühele poole saada - sittagi, ei saa ju keskenduda kui õues on sõda, mõtted mujal, olek parajalt närviline/vihane ja koguaeg jälgid uudiseid. Ka Tartusse tudengipäevadele minemisest ei tulnud midagi välja. Samas mõnevõrra armas on see, et sellistes olukordades tuleb see inimeste ühtehoidmine (ja hoolimine) esile. Mitte see, et jeee, lähme kambaga rüüstame kõik Armanid, pesu- ja raamatupoed paljaks, vaid umbes, et on sul ikka kõik korras seal, ega keegi viga pole saanud jne.

Siis tööl on ka õhkkond parajalt närviline olnud. Kuidas saab olla nii, et su boss on kõige hullem nõid üldse ning võib su päeva ühe sõrmenipsuga rikkuda, samas kui juhatajad kõik on elunormaalsed. Ja kui su töökaaslased on kõige vahvamad üldse, võid neis nii räigelt pettuda. Üks neist lasi see nädal päris retsilt üle, mille tulemusel ma näiteks peaaegu ei oleks eile sellele ainukesele Jazzkaare kontserdile jõudnud, millele panustasin (selliste festarite puhul tavaliselt jõuangi ainult ühte asja vaatama, nagu näiteks RinneRadio Jõulujazzi ajal). Eniveis, järjekordselt jõudis kohale, et mingeid inimesi ei saa nii kergekäeliselt usaldada. I never learn noh. Ja millegipärast on nende usaldusväärsete inimeste ring väga väikeseks jäänud. Kahju.

Aga eilse suhtes. Olukord lõpuks lahenes ja läksime õhtul Birdy Nam Namile. Lootused olid kõrged, sest nende see plaat (mida nad seal müüsid ikkagi odavamalt kui meie tellides saame ja alles järgmisel nädalal) kõlab ee-ri-tii hästi. Suht alguses läks kohati päris kurjaks kütteks ja mõned vanemad inimesed, kes tulid lootuses moodsamaid jazzihelisid nautida, lahkusid. Tsipa meenutas sellist pooleldi-klubi-pooleldi-intelligentset õhkkonda. Inimesed ei trüginud ja olid viisakad. Asukoht oli ka super. Ja muusika - eriti hea oli! See alla tunni aja, mis nad mängida jõudsid, peale mida nad oma eriti kurja bassiga pool võimendusest läbi kõrvetasid. Jep, nii palju neid siis saigi nautida. Peale pooletunnist vaikust, mille jooskul enamik inimesi siiski sinna jäid, tuli soomlaste Dalindeo peale. Nad olid ka head, üllatavalt head. Mõnus kiire jazz, saundilt midagi Nuspirit Helsinki ja Don Johnson Big Bandi kanti. Et sai siis "jazzielamuse" ka kätte ja tõesti oli selline kõik-armastavad-jazzi-tunne. Öösel üle Vabaka koju tulla oli siiski veits kõhe, suuri rahutusi enam ei olnud, aga ikkagi suruti veel üksikuid mässajaid mu silme ees maha.

Mul oleks nii paljudest asjadest veel rääkida, aga üritan nüüd oma motivatsioonipuudusest hoolimata mingite tähtsate asjadega ühele poole saada. Idee poolest ju võiks.

kentaki blues 2

2007-04-27T01:48:00.000+03:00

..ja hommikul on tunne, et nägin öösel pikka halba und. Oleks see siis nii.

it's only monday

2007-04-23T20:53:00.000+03:00

Terve päeva sadas vihma. See väga ei seganud, aga tuul küll. Koju jõudes ootasid ees vanad süsteemid, roostetanud korgid, lühis, päev ilma elektrita ja no ausalt öeldes poleks korteri mahapõlemisest ka palju puudu jäänud. Sõltume päris palju-ju?

BFF feat Tha Scholars - Day 2 Day (link)
One Be Lo - Gray (link)
Thom Yorke - The Eraser / Harrowdown Hill

"sest endaga ei ole mõtet tüli norida.."

2007-04-22T19:03:00.000+03:00

Üle pikkade pikkade kuude jõudsin eile õhtul lõpuks Tartusse. Korraks. Ja noh, järjekordselt väga imelikud ja vastandlikud emotsioonid valdasid mind kogu tripi käigus. Minust on sinna vist tõesti midagi maha jäänud - ma ikka ja jälle leian, et natuke armastan seda linna.

Aprill alles.

2007-04-04T11:56:00.000+03:00

Et noh, Alanis tegi My Humpsist oma versiooni.
Ja Phonte Take On Me'st.

Mis toimub?!

2007-03-22T20:58:00.000+02:00